kaduma suurem osa vanast ajaloolisest sisustusest. Kuigi juba 1949. aastal astuti esimesed sammud Niguliste kiriku taastamiseks, varises enamik pikihoone ja osaliselt ka koori võlve koos kõrgseinte ja piilaritega kokku. Varingutest jäid puutumata Püha Antoniuse kabel, käärkamber ja teised juurdeehitused pikihoone põhjaküljel. Kõige väärtuslikumad kunstivarad on alles kuna need evakueeriti õigeaegselt. Seega säilisid peale barokiaegsete epitaafide ja paljude teiste nikerduskunsti-teoste, silmapaistva renessanss- ja barokklühtrite kogu ning Püha Matteuse (hiljem Püha Antoniuse) kabeli põrandat katvate 14.-17. sajandi hauaplaatide muuhulgas ka sellised 15.-16. sajandist pärinevad rariteedid nagu peaaltar, Surmatantsu-maali algusfragment ning Püha Antoniuse altar. Alates 1953. aastast hakati restaureerima Niguliste kirikut kui ehitusmälestist, rekonstrueerides seda vanema kunsti muuseumiks, hiljem kontserdisaaliks.
Oli kuulsaim skulptor Riemenscheider (Püha Jakobi altar Rottenburgis). Teiseks keskuseks sai Lübeck. NOTKE (1430-1509) tegutses pikemat aega Rootsis. Tähtsaim töö Püha Jüri lohega, mille tellis Rootsi riigihoidja Sten Stüre ja see asub Püha Nikolai kirikus Stocholmis. Tallinna jaoks tegi Pühavaimu kiriku altari. RODE (1468-1504) oli rohkem tuntud kui maalikunstnik, on teinud nikerdatud altareid. · Eesti Vana-Liivimaa mõjud+põhja Madalmaade mõjud. Lisaks Notkele jaRodele nikerduskunsti näidised. Hans Paweli kenotaaf (hauakiri) Oleviste kiriku Maarja kabeli seina küljes.
linnaraamatukogus o Evangelistid kujutatud noortena, veidrates rahututes poosides, jõulised ja toored 4 · Karolingide skulptuur ja kunstkäsitöö o Plastika tähtsusetu Erandiks Karl Suure ratsakuju o Elevandiluu nikerduskunsti alased uuendused Käsikirjakaante näol Varakristlik ja bütsantsi mõju; loom- ja põimornamentika puudub o Kullassepakunst võib samuti tundma õppida raamatukaante näol 5. Romaani arhitektuur Prantsusmaal. · Kunst seisis peamiselt usu teenistuses o Arhitektuuri tähtsaimad rakendused olid kirikuhoonete ja kloostrite püstitamine
maanõunik J. Hastferile. Epitaafi kujunduses on barokkstiilile tüüpiliselt ühendatud kristlikud ja antiikmütoloogiast pärit motiivid. Mustast marmorist sarkofaagile nõjatuvad leinavad paljad poisikesed, kes kehastavad rooma kaitsevaime (geeniusi), aga võib olla on hoopis tegemist renessansist alates populaarsete putodega, kelle eeskujuks peeti antiikset armastusjumalat Erost. Barokiajastu oli Eestis värvilise puuskulptuuri ehk nikerduskunsti õitseaeg. Sellest on peamiselt säilinud kirikuinventari. Umbes 1680.aastani domineerib kujunduses ornamentika. See on nn. pahkmikornament, mille tähtsamateks motiivideks on skemaatilised taimevarred (köitraag), rullkujund ja kõhr (kõrvalesta meenutav kujund). Kõige kunstipärasemalt kasutas pahkmikstiili taani päritoluga Elert Thiele, kes töötas Tallinnas 1652 1674. Tema peateos on raekoja raesaali nikerdatud friis, kus voolavalt ja
annaabi.ee 
