mitu valikkogu. Under suri 1980 aastal ja on maetud Stockholmi Metsakalmistule. Sinine terrass Täis roosat eha sinine terrass, kus punast tülli laotand akendelle ning purpurrätiku mu õlgadelle päev loojenev, nii kaunilt kustumas. Kui verev roosikimp veel hõõgumas ta taevas suurem õde lilledelle, kes armust haiged. Aldis lõhnadelle, ma trepi vanal astmel istumas. Siin pudruneva halli kivi praos nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab ja kressid rohu niiskenevas vaos kui leegid üleroomlevad mu kingi, ent põõsalt, peenralt lõhnu, lõhnu sajab, see meeli uimastab kui õndsus mingi. 1.Teema: loodusluule, armastusluule. 2.Kokkuvõte: Kirjeldab ümbritsevat terrassi. Räägib, kui ilus ja hea kõik ümbritsev on. Kirjeldab lilli , nt." nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab" 3. Analüüs: 1 värss, 14 värsirida, alguses aabb , hiljem abab, isikustamine: roosikimp hõõgumas, lõhnu sajab. Epiteet: verev roosikimp. On siiski kurb (1917)
Ju jalgel maas kui kähar vahulaine ta taevas - suurem õde lilledelle, mu kleidi valkjasroheline siid kes armust haiged. Aldis lõhnadelle, ja kahisedes langevad kõik rüüd, ma trepi vanal astmel istumas. sest riidetult on siiski kaunim naine. Siin pudruneva halli kivi praos Miks lõhnab ka nii helgelt nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab heliotroop? ja kressid rohu niiskenevas vaos Kas muutub täna minu elulugu? Ah, mina olen juba seda sugu, kui leegid üleroomlevad mu kingi, ent põõsalt, peenralt lõhnu, lõhnu sajab, et iga meel mul iga ilu joob. see meeli uimastab kui õndsus mingi. Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka kui surmamõistetu, kel vähe aega . LAHKUMINE · M.Underi tervis hakkas halvenema Click to edit Master text styles 1960
Underi luulet on tõlgitud paljudesse keeltesse. Marie Underi eeskujuks olid Vilde ja Heinet. Sinine terrass Täis roosat eha sinine terrass, kus punast tülli laotand akendelle king purpurrätiku mu õlgadelle päev loojenev, nii kaunilt kustumas. Kui verev roosikimp veel hõõgumas ta taevas suurem õde lilledelle, kes armust haiged. Aldis lõhnadelle, ma trepi vanal astmel istumas. Siin pudeneva halli kivi praos nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab ja kressid rohu niiskenevas vaos kui leegid üleroomavad mu kingi, ent põõsalt peenralt lõhnu, lõhnu sajab, see meeli uimastab kui õndsus mingi. Päiksevann Kuis kõliseb ja kohab põllulaine, ta kaldal lokkab kõrge rammus hein kui lilletikandustest läikiv sein
kes armust haiged. Aldis lõhnadelle, Löö oma kandjakäed mul ümber piha ma trepi vanal astmel istumas. kuis vastu randa loksub üksik paat: Siin pudeneva halli kivi praos mind sõua siit! Näe, päikse viimne kuld nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab veel valmis väitama meil' teed ja tuld, kus ootel üksinduse puhtad vood, ja kressid rohu niiskenevas vaos sääl sulan ma: sa paendud põlvitades kui leegid üleroomavad mu kingi, ja minu häbelikes pisarates ent põõsalt peenralt lõhnu, lõhnu sajab, mu hinge harrast küllust härdalt jood. see meeli uimastab kui õndsus mingi. Kokkuvõte Marie Under on Eesti ajalukku jäänud oma luuletustega, milleks oli põhiliselt lüürika.
○ „Ehtides“. ● 1929. aastal kogu „Õnnevarjutus“: ○ „Nahakaupleja Pontus“. ● 1942 luuletus „Jõulutervitus 1941“ Sinine terass Täis roosat eha sinine terrass, kus punast tülli laotand akendelle Siin pudeneva halli kivi praos king purpurrätiku mu õlgadelle nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab päev loojenev, nii kaunilt kustumas. ja kressid rohu niiskenevas vaos Kui verev roosikimp veel hõõgumas kui leegid üleroomavad mu kingi, ta taevas – suurem õde lilledelle, ent põõsalt peenralt lõhnu, lõhnu sajab, kes armust haiged. Aldis lõhnadelle, see meeli uimastab kui õndsus mingi. ma trepi vanal astmel istumas. Jõulutervitus 1941 Astun vaikset jõululumist rada üle kannatanud kodumaa. Ühineb nüüd pimedus ja valgus,
annaabi.ee 
