Inbriidingu (sugulusristluse) vältimiseks tuleb järgida alltoodud printsiipe: · vältida lähisugulusristamist, kasutades eri vanusega sugukalu; · kasutada järglaste saamiseks võimalikult suurt arvu sugukalu (minimaalselt 50, võimaluse korral 150300, pikaajalise kaitseprogrammi puhul 500); · kasutada võimalusel võrdset arvu emas ja isassugukalu; · ühe emaskala mari jagada 2 või enamaks osaks ja iga osa viljastada eri isaskala niisaga; vältida erinevate isaskalade niiskade segamist; · viljastatud portsjonid inkubeerida eraldi ja ka kasvatada võimaluse korral eraldi, et tagada kõigi vanempaaride võimalikult võrdne esindatus järgmise sugukalade põlvkonna moodustamisel. 3.3. Haiguste leviku vältimine · Asustusmaterjali võib tuua vaid tervetest (st haigusvabadest) kalakasvandustest. · Ei ole soovitav kasutada asustusmaterjali tootmiseks
Seepärast tasub isasel oma investeeringutes emase järglastesse olla ettevaatlik. Sellega seletatakse osaliselt seda, miks erinevalt imetajaist (kel enamasti isahoolt üldse ei esine) ja paljudest lindudest (kellel valdab kas biparentaalne või ainult emahool) esineb seevastu kaladel, kel viljastamine toimub väljaspool emasorganismi, tihti ainult isahool. Kaladel võib isane olla enamasti kindel, et antud konkreetse marja viljastas oma niisaga just tema. Liikidevaheline võrdlus näitas, et neil linnuliikidel, kelle emastel esineb suhteliselt sageli paariväliseid kopulatsioone, toidavad isased poegi suhteliselt vähem kui neil liikidel, kel paariväliseid kopulatsioone esineb harva (Møller, Birkhead, 1993). Võsaraatidel (lind, kellel esineb paariväliseid kopuleerumisi sageli) toidab isane poegi seda meelsamini, mida kauem ta emasega munemisajal koos viibinud on
karpkalad. Haiguse peiteperiood on suhteliselt pikk. Suveperioodil, kui vee temperatuur on üle 15 °C, on selle kestus 1,52,5 kuud. Kirjanduse andmeil ei arene haigus 15 °C madalamal temperatuuril. Haiguse levitajaiks on eelkõige haiged kalad, aga nakkus võib levida ka vee ja tiigimuda kaudu. On tehtud kindlaks, et haigus ei kandu edasi germinatiivsel teel, st koos kaladelt võetava marja ja niisaga. Ujupõiehaigusele on iseloomulik, et see puhkeb taudivabas majandis esialgu ägeda vormina, põhjustades kalade massilist suremist. Järgmisel aastal kulgeb haigus kergemalt ning edaspidi haigestuvad vaid üksikud kalad.Ujupõiehaigus võib esineda ägeda, kroonilise või haigustunnusteta vormina. Ägeda vormi korral on kõige iseloomulikumaks tunnuseks ujupõie kahjustused, mis võivad ulatuda kuni elundi seinte täieliku lagunemiseni
karpkalad. Haiguse peiteperiood on suhteliselt pikk. Suveperioodil, kui vee temperatuur on üle 15 °C, on selle kestus 1,52,5 kuud. Kirjanduse andmeil ei arene haigus 15 °C madalamal temperatuuril. Haiguse levitajaiks on eelkõige haiged kalad, aga nakkus võib levida ka vee ja tiigimuda kaudu. On tehtud kindlaks, et haigus ei kandu edasi germinatiivsel teel, st koos kaladelt võetava marja ja niisaga. Ujupõiehaigusele on iseloomulik, et see puhkeb taudivabas majandis esialgu ägeda vormina, põhjustades kalade massilist suremist. Järgmisel aastal kulgeb haigus kergemalt ning edaspidi haigestuvad vaid üksikud kalad.Ujupõiehaigus võib esineda ägeda, kroonilise või haigustunnusteta vormina. Ägeda vormi korral on kõige iseloomulikumaks tunnuseks ujupõie kahjustused, mis võivad ulatuda kuni elundi seinte täieliku lagunemiseni. Seejuures
annaabi.ee 
