tutvumist. Liigirikkuse põhjused: 1) Regulaarne ja pikka aega kestnud niitmine. Kuna liikide lisandumine kooslusse on võrdlemisi aeglane protsess, võib kõrge liigirikkuseni jõudmine nõuda aastasadu ühtjärge kestvat puisniiduhooldust. 2) Keskkonnatingimuste ruumiline ebaühtlus. Suur elupaigaline mitmekesisus tekib siis, kui kaks nii erinevat kooslust nagu mets ja niit omavahel põimuvad. Sellises komplekskoosluses puisniidul leiavad endale kasvukoha nii metsa- kui niiduliigid, mis pole enamasti neile päris optimaalne, ent siiski kasvamist ja arenemist võimaldav. 3) Liigirikkust mõjutab oluliselt mulla happesus (pH) happelisel mullal saab normaalselt edeneda vähem liike kui neutraalsel ja lubjarikkal mullal. Lääne-Eesti lubjarikkad piirkonnad on mitu korda liigirikkamad, kui Ida- ja Lõuna-Eesti happelised mullad. 4) Ka mullaviljakus on väga oluline. Osutub, et eri liiki taimi kasvab vähe nii väga vaesel kui
•sarnane puisniiduga (botaaniline liigirikkus väiksem) •karjatamisega kaasneb: valikuline söömine, tallamine, väetamine •loomastiku liigirikkus suur ja omapärane (putukad, teised selgrootud) – kõdust ja sõnnikust sõltuvad liigid • karjatada koormusega 0,3-1 lü/ha (sõltub mulla iseloomust, niiskusest, tüsedusest) vältida ülekarjatamist (puude kuivamine, rohukamara häving) iseloomulikud: tüüpilised niiduliigid + nitrofiilid (nt. kõrvenõges) karjamaa-umbrohud (tuliohakas) vähesöödavad liigid (luht-kastevars) spetsiifilised sõnnikul kasvavad liigid niitmine vs. karjatamine niitmine mõjub ühtlaselt kõigile taimedele niitmine ei tihenda mulda peaaegu üldse (käsitsi niitmine) või niidumasinatega ühtlaselt niidetavatel niitudel reguleerib puude ja põõsaste osakaalu ainult inimene
niidetakse (Truus jt 1989). Sõna ,,puisniit" võttis kasutusele K. R. Kupffer aastal 1912. Puisniidu muud nimetused: metsaheinamaa, niidimets, niit, heinaaed. Puisniit on Eestis vanim talupojakultuuriga seotud maastikutüüp. Puisniitude liigirikkuse põhjused 1) Regulaarne ja pikka aega kestnud niitmine (muudab konkurentsisuhteid liikide vahel annab nõrgematele võimaluse). 2) Keskkonnatingimuste ruumiline ebaühtlus. Komplekskoosluses leiavad endale kasvukoha nii metsa- kui niiduliigid. 3) Liigirikkust mõjutab oluliselt mullaviljakus, mulla niiskus ja mulla happesus (pH) - Lääne-Eesti lubjarikkad piirkonnad on mitu korda liigirikkamad, kui Ida- ja Lõuna-Eesti happelised mullad. Kui kasvukoht on abiootilistelt tingimustelt varieeruv, tõuseb liigirikkus veelgi. 4) Suure liigifondi olemasolu, s.t. ümbruskonna floora suur liikide arv. Kuna taimekooslus on avatud
suurtel liikidel säilitada oma populatsioonide minimaalset arvukust (arvukust, mis on vaja inbreedingu vältimiseks). Laigulisus Laigulisus e. heterogeensus kirjeldab koosluse sisemist tingimuste mitmekesisust. Kirju laiguline keskkond tagab suurema liigirikkuse kuna koos saavad elada mitmesuguste nõudmistega liigid. Seetõttu on näiteks Eesti puisniidud väga liigirikkad, seda ka maailma mastaabis, et koos elavad nii metsa- kui niiduliigid. Eriti liigirikkad on puisniidud piirkondades, kus on aluseline pinnas ja pehme kliima. Seal on niidu põhituubiks looniit ja metsatüübiks salumets, mis on ka omaette väga liigirikkad. Sellised tingimused valitsevad näiteks Lääne- ja Saaremaal. Elupaiga eriomadused Mõnes elupaigas on paljude liikide elutegevus täiesti välistatud. Näiteks ei suuda ükski taim ja enamik loomi elada imetajate soolestikus. Läänemeri oma riimveega ei sobi kuigi hästi ei mere- ega mageveeorganismidele
annaabi.ee 
