mille järgi kõigi ringkondade lipu üks külg on ühine kodutütarde üldlipuga, teine külg aga erinev vastavalt iga ringkonna nime ja embleemiga. Kavandite saamiseks kuulutati 1934. a. sügisel kodutütarde vahel välja võistlus. Väljakuulutatud tähtpäevaks saabus 64 kodutütrelt üle maa 72 kavandit. Neist valis hindamistoimkond, kuhu kuulusid NKK esinaine M.Raamot. Tartu ringkonna esinaine E. Sararal ja Kodutütarde peavanem S. Pruuden. Helga Nigoli kavandi järgi valmistati Kodutütarde üldlipp, mille õnnistamine ja üleandmine toimus Tallinnas Estonia kontsertsaalis 21. juunil 1935. a. Lipp kujutab NKK värvi helesinisel taustal kuldkollast päikest, mille keskel on hõbehall kotkamark. Päikese kiirte vahel hõbehallist tekst: Isamaa auks alati valmis. See külg on ühine kõigile Kodutütarde lippudele. Teine külg on kollane,
valdadeta). riigist olevad, arvu aluseks välja, üle ookeani,(1900) J. Meomutteli ja peami- ja A. vaid ka Nigoli asunduste (1917) vaheline andmed pole ränne asunduse (edasiränne), mõiste selt tõttu täpse määratlematuse linnadesse. Nende 10-30%-ni üksüheselt võrreldavad. ulatuvat
Külla hüüdnimi on kõnekeeles väga levinud ja tuleneb pärimuse kohaselt sellest, et ühes peres olnud palju kirpe. Praeguse Uus-Viru hingekirjas oli külanõukogu andmetel 1997. aasta algul elanikke 389, neist eestlasi vaid 55. Kovaljovo asutati 1890. aastal10 paarkümmend kilomeetrit Virukülast lõunasse. Seal elab eestlaste kõrval ka lätlasi ja korlakaid. Korlakaid peetakse Ingerimaalt väljasaadetute 7 Granö 1905, 57; Viikberg 1988, 288 8 I.Lotkin 1966, 48 9 A. Nigoli 1918, 42 10 Nigol 1918, 41 ja rännanute järglasteks. Kovaljovi külas oli igal rahvusel oma territoorium Viru uulits, Läti uulits ja Korlaka ots. Praegu on Kovaljovo 640 elanikust eestlasi umbes viiendik, eesti keele oskajate arv on mõnevõrra suurem. 1890. aastatel töötas tsaarivalitsus välja ümberasumispoliitika: 1893. aastal asutati Siberi raudtee komitee juures ametkond, mis hakkas tegelema väljarännanutele maade ettevalmistamisega11
Teoksil on ka bakalaureuse- ja magistritöö kirderanniku murrete foneetilistest erijoontest, uurima on hakatud piirkondlike eesti keele aktsentide foneetilist olemust. Uusi andmeid eesti murrete foneetika kohta pakub ka Jaan Rossi ja Ilse Lehiste raamat eesti rahvalaulude temporaalsest struktuurist (2001). Murrete fonoloogiat on käsitletud EKI murdetekstide akadeemilise sarja köidete murdetutvustustes (vt raamatute andmeid eespool). Eraldi monograafiana on ilmunud Salme Nigoli häälikulooline ülevaade Hargla murrakust (Nigol 1994), keskmurde häälikujooni käsitleb Mari Musta ja Aili Univere keskmurde raamat (Must, Univere 2002). Üldistavalt on Võru murde häälikulist eripära vaadelnud Sulev Iva (2000a, 2000b). Karl Pajusalu on uurinud lõunaeesti hääliku-uuendusi (Pajusalu 1999b). Helmi Neetar on jälginud tk-ühendit eesti murretes (Neetar 2002b). Murrete fonoloogia teoreetilisemaid probleeme on käsitletud TÜs valminud foneetilisi mõõtmistulemusi
annaabi.ee 
