Õpetuse sisu ja maht aineti ning klassiti, samuti metoodilised alused tulenevad lapse arengu hingelise ja füüsilise arengu seaduspäradest. Maailma waldorfkoolid on omavahel sarnased õppekava ülesehituse põhimõtete osas. Waldorf-pedagoogika on seega terviklik, kogu lapsepõlve ja noorust haarav hariduskontseptsioon. Rudolf Steineri pedagoogika inimõpetuslik alus saab märkimisväärset kinnitust tänu uutele uuringutele meditsiinis, psühholoogias ja neuroteadustes ning waldorf- pedagoogilises praktikas kogetakse kasvavat vanemate poolehoidu. Samas heidetakse ikka jälle ette lapsepõlve ,,romantiseerimist", mis on aktuaalne koos nõudmisega juba ,,tublisid nelja-aastaseid" kooli panna. Samuti õpetaja peab olema laste kõrval nii koolis kui lasteaias aitama teda suunata, kuid ei saa midagi nõuda, et laps peaks tegema just seda ja õpetaja ei tohi last suunata muutu õpetaja sarnaseks.
Laialt levinud rakukultuuriks on hiina hamstri munasarja rakud, mille abil toodetakse suures mahus terapeutilisi valke. Sebrakala (Danio rerio) on varasel arenguperioodil pea läbipaistva kehaga, mis tagab unikaalse visuaalse juurdepääsu looma siseanatoomiale. Kass (Felis sylvestris catus) on oluline mudelorganism võrdlevas imetajate genoomikas, kuna on obligatoorne karnivoor (suurem vajadus teatud loomset päritolu aminohapetele). Ka biomeditsiinis on kassid olulised, eriti neuroteadustes, käitumisbioloogias, reproduktiivses psühholoogias ja endokrinoloogias. Kodukana (Gallus gallus domesticus) kasutatakse arengubioloogilistes uuringutes, kuna ta on amnioot ning väga sobiv mikromanipulatsioonideks ja geeniproduktide üleekspresseerimiseks. Ta on kasulik ka toksikoloogilistes uuringutes tänu ägedale reageeringule keskkonnamürkidele, mille väljendumist saab määrata väliste indikaatoritega: munetud munade arv, koore paksus jne.
tehtud lõiked ei paistnud rottide mälu nõrgendavat). Oluline oli Helmholtzi avastus mille kohaselt impulsside ülekandumiseks organismis kulub aega. See näis kinnitavat materialistlikke lähenemisi (et tegemist ei ole mingi tahtelise / vitalistliku ,,mõtte" fenomeniga). Kuivõrd hiljuti oli avastatud telegraaf, sai Helmholtz kogu protsessi võrrelda sellega. Tekkis arusaam refleksikaarest. Ivan Setsenov (1829-1905) üks juhtivaid nn somaatikuid neuroteadustes (vt ka ptk 14) teatas 1863. aastal, et inimmõte pole midagi muud, kui esimene 1/3 sellisest kaarest. Materialistlikel positsioonidel olnud somaatikuid toetasid arenevad loodusteadused nt füsioloogide I. Setsenovi ja I. Pavlovi tööd. Esimeselt ilmus 1863. aasta teos Peaaju refleksid. Eelmisel sajandivahetusel uuriti organismi toimimise taga seisvaid reflekse (refleksikaari = närvisüsteemi funktsionaalne ühik), nii tingituid kui tingimatuid. Charles Sherrington
terapeutika. 1900. aastal demonstreeris Ivan Pavlov (1849-1936) katseid, mida oli teinud koeral, kelle kaelal läbi lõigatud vaagus närv. Selline loom peaks surema, kuid Pavlov hoidis looma elus, viies läbi terve kompleksi kõikvõimalikke meditsiinilisi manipualtsioone (vt Companion Encyclop. of the History of Medicine, p. 266), mille tulemusel sai väita, et organism toimib kui mehhaaniline ja füüsikalis-keemiline üksus (Pavlov oli materialistliku suuna pooldaja loodusteadustes, eriti neuroteadustes). Eelnevast lähtuvalt hakkas Pavlov kõnelema nn füsioloogilisest sünteesist, väites, et ka arst tegeleb sageli samaga, millega füsioloog, nt manustades inimesele, kel mingi organ (jutt käis nt kilpnäärmest) eemaldatud, eluks vajalikku mõne meditsiinilise preparaadi kujul. Pavlovi lähenemine ennustas ette hulga meditsiinipraktikate sündi, alustades hormoon-asendusraviga ja lõpetades geeniteraapiaga. (Võrreldes
annaabi.ee 
