Neurootiline inimene kaldub olema emotsionaalne ja kergesti ärrituv ja stabiilne inimene on emotsionaalselt püsivam. Selline käsitlus on pannud aluse tänapäeva isiksuseteooriate kujunemisele, mille kõige paremaks näiteks on VIIE FAKTORI teooria, kus isiksuseomadused on koondatud viide rühma: neurootilisus, ekstravertsus, avatus, sotsiaalsus ja meelekindlus. Iga mõõdetud isiksuseomadus või viis inimest kirjeldada on oluliselt seotud kas ühe või enama suure viisiku faktoriga. Neurootilisel inimesel on soodumus kogeda negatiivseid emotsioone ning nad on rohkem avatud depressioonile ja vaenulikkusele. Neurootilisel inimesel on madal kontroll impulsside üle pingelistes olukordades. Ekstravertsel inimesel on soodumus kogeda positiivseid emotsioone, ta on aktiivne ja seltskondlik. Vastandiks introvertsus: need inimesed eelistavad seltskonnale sagedamini üksinda olemist, kuid üksiolemine ei tee neid tingimata õnnetuks. Kogemusele avatud inimene huvitub uutest ideedest ja
-Alternatiivid: samastada end mingi rahvuse, sotsiaalse kihi, ameti esindajana või arendada endas individuaalsust ja iseolemisoskust. E. Vajadus orienteeriva ja pühendava süsteemi järele. Selle vajaduse rahuldamisel võidakse klammerduda mingisse sekti või ebausku või arendada endas maailma sügavalt mõistva isiku avataid vaateid. Kõiki toodud vajadusi võib rahuldada isiksust arendaval või arengut kahjustaval, tervel või neurootilisel moel. Isiksus ja sotsiaalloomus Isiksust määratleb Fromm nende päritolu ja omaduste psüühiliste omaduste kogumina, mis teevad ta individuaalselt kordumatuks. Kui sünnipärased omadused vastavad tema käsitluses enamasti temperamendile, siis elu käigus omandatud jooned kujundavad iseloomu spetsiifilise vormi. Sotsiaalloomus on mingi rühma rahvuse, klanni, kogukonna, kihi esindajaile ühine
läheb oma järeldustega lõpmatusse. Sel juhul, kui ta ületab piire, ei ole enam tegemist teadmisega, vaid mõistusideedega. Nt mõistuse teoreetiline huvi on selline, et me paratamatult jõuame oma mõtetes selliste ideedeni nagu algpõhjus jne. Need mõistusideed on regulatiivsed, st annavad suunda ja määravad sihi, aga need ei ole teadmised ranges tähenduses. Ma loodan, et sai pisut selgemaks. Mõistust võib mõelda kui väga neurootilise inimesena. Kui neurootilisel inimesel on köha, siis ta paratmatult hakkab järeldama, et nii mul on köha, mis sellest järeldada võib, kindlasti on mul kopsudega viga jne jne, kuni ta jõuab järelduseni, et tal on mingi tõsine surmatõbi. See on paratamatu "huvi" või ajend asju lõpuni mõelda ehkki tõepõhja sellel ei pruugi olla mõistete konstitutiivne rakendus – konstitueeritakse mingi objekt ja tulemuseks on selle objekti tunnetus, mis toimub arumõistetes ja nii tekib objekti teadmine. Ideedel pole
psüühilist traumat. Seetõttu esimesel etapil (psühhogeenne sensibilisatsioon) seksuaalsed ekstsessid põhjustavad afektiivseid sokilähedasi reaktsioone, millele järgnevad asteenilised ja neurootilised ilmingud. Laste kasvades, psühhoseksuaalse küpsemise käigus koos teadmiste saamisega seksuaalsuhete ja moraalsete ning kõlblusnormide kohta, neil tekib arusaamine intsestist kui ühiskondlikult vastuvõetamatust vormist. Seetõttu teisel (neurootilisel) etapil ligikaudu puberteedieelses eas kannatanutel kujuneb välja afektiivselt küllastunud läbielamuste kompleks, püsiv negatiivne suhtumine kallalekippujasse, tekivad depressiivsed ja isiksuslikud häired, agressiiv-autistlik fantaseerimine.51 Kliiniliste karakteristikute esinemise järgi on sagedasemad asteenilis-depressiivsed seisundid, orgaaniliselt stigmatiseeritud isikutel depressioon on düsfoorilise värvinguga. Valdavalt esineb
annaabi.ee 
