sajandi keskel, umbes samal ajal tärkas ka neogootika. Neogootika maailmas Rahvuslikku eneseteadvust aitas luua neogootika, mis levis ajaloo romantilise tõlgendamise tagajärjel üle maailma. Eelkõige Inglismaal ja Saksamaal, hiljem Prantsusmaal. Kust gootika tegelikult pärines polnud siis veel teada, selle tõttu pidasid nii inglased, sakslased, kui prantslased end selle loojateks. Kuna heal järjel olnud linnakodanikud eelistasid peamiselt neorenessanssi ja barokki, olid neogooti-stiilis ehitiste peamisteks tellijateks kirikud, aristokraadid ja monarhistlikud valitsused. Eksootilise lisandina levis neogootika inglise stiilis parkidesse kabelite, karjasemajakestena pärast seda kui üks inglise kirjanik 18. sajandi keskel oma maakodu laiendada otsustas ja selle ,,gootipäraseks" muutis. Neogootika polnud Inglismaal aga ainuvalitsev. 19. sajandi alguses levis see kõrvuti ,,uuskreekaliku klassitsismiga"
Roodevälja ja Põdrangu, mis kõik asuvad Lääne-Virumaal ja on kõrgema pealeehitisega ühekorruselised hooned. Tartu linna valduses on seisnud aga Saduküla mõisa metsnikumaja, mille nikerdused on väga hästi säilinud. Siiski võib öelda, et mahult ja kujunduslaadilt on märkmisväärsemad Põhja-Eesti puidust mõisahooned. 2.2 Neorenessanss, neobarokk Paralleelselt neogootikaga arenesid XIX sajandi 60.-90. aastail arhitektuuris neoklassikalised suunad. Üleminek klassitsismilt neorenessanssi oli muidugi sujuvam kui neogootikasse, ometi oli see visuaalselt tajutav. Täielikult tõrjuti välja sammasportikus ja asemele tuli ümarkaar, mida kasutati nii sise- kui väliskujuduses. Katused muutusid peaaegu lamedaks ja püüti visuaalselt tõsta ülemiste akende ning räästa vahelist osa. Paljude neorenessansilike hoonete puhul on rõhutatud horisontaalset liigendust, mistõttu mõjuvad need hooned suhteliselt madalatena
rahva ajaloo romantilise tõlgendamise tagajärjel ning aitas luua rahvuslikku eneseteadvust. Inglased, sakslased ja prantslased pidasid igaüks just ennast gootika loojateks, sest gootika tegelik sünnilugu polnud siis veel välja selgitatud. Neogootika stiilis hoonete peamisteks tellijateks olid monarhilistlikud valitsused, aristokraadid ja kirikud ( jõukad linnakodanikud eelistasid teisi neostiile, eriti neorenessanssi ja neobarokki). Üks inglise kirjanik laiendas 18 sajandi keskel oma maakodu ning muutis selle ,,gootipäraseks''. Neogootika levis nüüd inglise stiilis parkidesse eksootilise lisana kabelite, karjasemajakeste ja kunstlike varemetena. 19 sajandi alguses levis Inglismaal neogootika kõrvuti ,,uuskreekaliku'' klassitsismiga. Mõni arhitekt töötas koguni mõlemas stiilis. Charles Barry (1795-1863) jt ehitasid 1836-1860 Londonisse parlamendihoone
suunani ja sealt edasi eklektikani kõige reljeefsemal kujul. Romantiline suund keskendas peatähelepanu keskaegsetele stiilidele, jäljendati aga ka kõiki teisi stiile. Nii historitsismi romantilise suuna loomingulisuses kui ka dogmaatilise suuna ajaloolises tõetruuduse saavutamiseks kasutati ära kõiki teaduse ja tehnika saavutusi. Erinevates maades olid erinevad stiilieelistused, nt Saksamaal hinnati eriti neorenessanssi, mida seal irooniliselt „lutikastiiliks“ nimetati, seda just rikkalike nikerduste ja tekstiil- ning veluurtapeetide kasutamise tõttu. Kui historitsismi romantiline ja dogmaatiline suund jäid ühe ehitise eksterjööri ja interjööri kujundamisel ühe stiili piiridesse, siis historitsismi viimane, eklektiline etapp tõi endaga kaasa tõelise stiilide paabeli – erinevaid neostiile kasutati terve ulatuses, nii mõnigi kord aga kohtusid erinevad stiilid ühes ja sellessamas ruumis.
annaabi.ee 
