vabadus. Suurem osa vabaks lastud gladiaatoreid jätkas oma tulusat tegevust. Väga populaarsed olid kaarikute võiduajamised (nn tsirkusemängud) selleks ehitatud ellipsikujulisel hipodroomil. Tähtsaim hipodroom oli otse keisrilossi kõrval asuv Circus Maximus. Sinna mahtus vähemalt 250 000 pealtvaatajat. Mängudele eelnes pidulik rongkäik läbi linna ja mööda tsirkuseringi. Roomlased tegelesid agaralt kihlvedudega ja paremad orjadest kaarikujuhid said väga rikkaks ja kuulsaks. Neljahobusekaarikutel tuli kihutada ümber areeni keskosas oleva madala müüri, mille otstes asusid kolm koonusekujulist sammast. See pöördepunkt oli kõige ohtlikum, kus vankrid paiskusid tihti ümber ja juhid tallati hobuste jalge alla. Tavaliselt oli võistlusmaaks seitse sirget, mis tegi kokku umbes 4 km. Rakendid jagunesid nelja võistkonda, mida eristasid kaarikujuhtide tuunikate värvus: valge, punane, roheline ja sinine. Keiser Nero võttis kuulsusejanust ajendatuna ise võiduajamistest osa
Suurematest ebameeldivustest päästis neid edasirändamine teise linna või maakohta. Kaarikute võiduajamised Võistlused toimusid selleks spetsiaalselt ehitatud ellipsikujulisel areenil Circus Maximus. Enne mänge toimus pidulik rongkäik. Kõige ees oli mängude korraldaja, tema järel orjad, kes hoidsid korraldaja pea kohal kuldpärga, nende järel sugulased ja lapsed ning kõige lõpuks muusikud ja mängudest osavõtjad. Kui rongkäik oli läbi, hakkasid mängud pihta. Neljahobusekaarikutel tuli rada läbida 7 korda. Startimärguandeks oli valge rätiku viskamine areenile. Korraga võistles 4 kaarikut. Kergemaks eristamiseks kanti erinevat värvi tuunikaid. Võitja oli see, kellel õnnestus esimesena ületada valge joon korraldajate loozi kohal. Kaarikud paiskusid pöördekohtades tihti kummuli, vigastades võistlejaid. Ohutuse huvides kandis iga hobusejuht vöö vahel nuga, et õnnetuse puhul läbi lõigata ohjad, mis teda rataste alla kiskusid. Võidu puhul ootas
Kõige ees kõndis või sõitis mängude korraldaja purpurpunases toogas. Tema pea kohal hoidis ori kullatud tammepärga, teda ümbritsesid valgetes paraadtoogades kliendid, sugulased ja lapsed, tema kannul tulid muusikandid ja mängudest osavõtjad. Edasi veeti preestrite hoole all jumalakujusid ning pühi esemeid. Kõige lõpus kanti jumalateks kuulutatud keisrite büste. Pärast seda, kui rongkäik oli teinud tsirkuses ringi, võisid mängud alata. Neljahobusekaarikutel tuli kihutada seitse korda ümber areeni keskosas oleva madala müüri, mille otstes asusid kolm koonusekujulist sammast. Stardimärguandeks oli valge rätiku viskamine areenile. Korraga võistles neli kaarikut. Et vaatajatel oleks kergem jälgida võistluse käiku kandsid ajurid erivärvilisi tuunikaid, mille värvid olid kindlaks määratud: valge, punane, sinine ja roheline. Võitja oli see, kes õnnestus esimesena ületada korraldajate loozi kohale tõmmatud valge kriidijoon.
Suurem osa vabakslastud gladiaatoritest jätkas oma tulusat tegevust. Väga populaarsed olid kaarikute võiduajamised selleks ehitatud ellipsikujulisel hipodroomil, nn tsirkuse mängud. Tähtsaim hipodroom oli otse keisrilossi kõrval asuv hipodroom Cirkus Maximus> Sinna mahtus vähemalt 250 000 pealtvaatajat. Mängudele eelnes pidulik rongkäik läbi linna ja mööda tsirkuseringi. Roomlased tegelesid agaralt kihlvedudega ja paremad orjadest kaarikujuhid said väga rikkaks ja kuulsaks. Neljahobusekaarikutel tuli kihutada ümber areeni keskosas oleva madala müüri, mille otstes asusid kolm koonusekujulist sammast. See pöördepunkt oli kõige ohtlikum, kus vankrid paiskusid tihti ümber ja juhid tallati hobuste jalge alla. Tavaliselt oli võitlusmaaks seitse sirget, mis tegi kokku umbes 4 km. Rakendid jagunesid nelja võistkonda, mida eristas kaarikujuhtide tuunikate värvus: valge, punane, roheline ja sinine. Keiser Nero võttis kuulsusejanust ajendatuna ise osa võiduajamistest
annaabi.ee 
