Kunstnikud võtsid renessansist üle enamus arhitektuurilisi detaile: sambad, poolsambad ja pilastrid antiigipäraste kapiteelide ja baasidega, ümarkaared jne. Barokkarhitektuuris ühinevad sambad paarideks, kuid tihti üks sammastest ulatub välja. Fassaade liigendavad petikaknad ja nišid. Niššidesse valmistati skulptuure. Kiriku siseruum ei jagunenud löövideks nagu keskajal, vaid moodustas ühe avara saali. Põhiliseks valgusallikaks olid aknad, mis asusid nelitiskupli allosas. Valgus koondus seega peamiselt kiriku idaossa (kooriruumi), tõstis seda esile ja aitas kogu kiriku sisemust siduda ühtseks tervikuks. Kiriku välisilmes oli olulise tähtsusega kuppel või läänefassaad. Läänefassaad on kahekorruseline. Seda ühendavad kitsamate ja madalamate kõrvalosadega detailid – voluudid, mis on barokkstiilile väga iseloomulikud. Nad on spiraalikujulised, lopsakad, pisut teokarpi meenutav motiiv
Fassaade liigendavad petikaknad ja nisid. Niidesse paigutatakse skulptuure. Kasutatakse mitmevärvilisi ehituskive. Arhitektuuris sai esmajärguliseks ülesandeks kirikute püstitamine. Valitsevaks kirikutüübiks sai pikergune hoone. Renessanss pärandas barokile armastuse nelitise kohal kõrguva kupli vastu. Kiriku siseruum ei jagunenud löövideks nagu keskajal, vaid moodustas ühe avara saali. Põhiliseks valgusallikaks olid aknad, mis asusid nelitiskupli allosas. Valgus koondus seega peamiselt kiriku idaossa (kooriruumi), tõstis seda esile ja aitas kogu kiriku sisemust siduda ühtseks tervikuks. Kiriku välisilmes oli olulise tähtsusega kuppel või läänefassaad. Läänefassaad on kaheosaline. Seda ühendavad kitsamate ja madalamate kõrvalosadega detailid e voluudid, mis on barokkstiilile väga iseloomulikud. Voluut on spiraalikujuline, lopsakas, pisut teokarpi meenutav motiiv.
sambad paarideks, kusjuures üks sammastest sageli eendub. Fassaade liigendavad petikaknad ja nisid.. Kasutatakse mitmevärvilisi ehituskive. Arhitektuuris sai esmajärguliseks ülesandeks kirikute püstitamine. Valitsevaks kirikutüübiks sai pikergune hoone. Renessanss pärandas barokile armastuse nelitise kohal kõrguva kupli vastu. Kiriku siseruum ei jagunenud löövideks nagu keskajal, vaid moodustas ühe avara saali. Põhiliseks valgusallikaks olid aknad, mis asusid nelitiskupli allosas. Valgus koondus seega peamiselt kiriku idaossa (kooriruumi), tõstis seda esile ja aitas kogu kiriku sisemust siduda ühtseks tervikuks. Kiriku välisilmes oli olulise tähtsusega kuppel või läänefassaad. Läänefassaad on kaheosaline. Seda ühendavad kitsamate ja madalamate kõrvalosadega detailid e voluudid, mis on barokkstiilile väga iseloomulikud. Voluut on spiraalikujuline, lopsakas, pisut teokarpi meenutav motiiv.
Arhitektuuris sai esmajärguliseks kirikut püstitamine. Valitsevaks kirikutüübiks muutus pikergune hoone, mis oli kohasem katoliiklikule liturgiale. Barokk- kirikus sai t aas määravaks siseruum. Renessanssilt võeti üle kogu aritektuuriliste detailide arsenal: sambad, poolsambad ja pilastrid, ümarkaared, viilud. Kiriku siseruum ei jagunenud löövideks nagu keskajal, vaid moodustas ühe avar asaali. Põhiliseks valgusallikaks said aknad, mis asusid nelitiskupli allosas. Kiriku välisilmes oli olulise tähtusega kuppel ja läänefaasid Läänefasaadi keskosa on kahekorruseline. Seda ühendavad kitsamate ja madalamate kõrvalosadega voluudid. Voluut on spiraalikujuline, lopsakas, pisut teokarpi meenutav motiiv. Fasaadi üldmulje on dünaamiline ,rahutu ja maaliline nagu siseruumilgi. Mõnikord oli kogu fassaadipind laineline, astmelinevõi kaarekujuline. Kõikjal valitses arhitektuuriliste vormide kuhjamine, palju esines ebasümmeetriat. Maitse
annaabi.ee 
