arvu ja sellega ka fotovoolu tugevuse. Vabanenud elektronide kiirus on aga määratud valguse sageduse ja väljumistööga. Nagu Einsteini valemist näha, saab fotoefekt esineda ainult juhul kui hf>A. Ainult siis jätkub energiat elektronile kineetilise energia andmiseks ja ainest Fotoefekti rakendusi Mikrolained läbivad Maa atmosfääri peaaegu neeldumata ja Maa peal muudetakse nende energia uuesti elektrienergiaks. Ei löö valgus ainest elektrone välja, vaid ainult vabastab neid oma aatomite küljest. Need vabanenud elektronid saavad aines vabalt liikuda, mistõttu väheneb aine elektritakistus. Sisefotoefektil töötavad fototakistid, fotodioodid, päikesepatareid.
Näiteks toodud reaktsioon ongi tuumafusioon. Tuumalõhustumine on reaktsioon, milles raske tuum laguneb kergemateks tuumadeks. Kui see toimub ilma välise mõjutuseta, siis nimetatakse seda spontaanseks lõhustumiseks ja tegemist ei ole tuumareaktsiooniga. Tänapäeval kasutatav tuumaenergia põhineb just tuumalõhustumise protsessil. Tuumapurunemine on reaktsioon, milles suure energiaga osake lööb raskest tuumast välja nukleone või kergemaid aatomituumi ise tuumas neeldumata. Indutseeritud gammakiirgus on tuumareaktsioon, milles peale aatomituuma osalevad ainult footonid (). Gammakiirguse neeldumisel tuumas läheb tuum Ergastatud seisundisse . Ergastatud seisundist saab tuum väljuda kiirates gammakiirgust. Energia jäävus Endotermilise reaktsiooni puhul tuleb reaktsiooni toimumiseks
uraani või selle oksiide sisaldavad alumiiniumpadrunid. Kokku viidi aktiivtsooni umbes 50 tonni uraani, mille mass ületas kriitilise massi ja milles seetõttu võis kulgeda isearenev lõhustumis-ahelreaktsioon. Aktiivtsoonis uraanipadrunite vahel olev grafiit etendas neutroniaeglusti osa, välised kompaktsed grafiidikihid aga moodustasid peegeldi, mis suunas neutronid tagasi aktiivtsooni, kui nad sealt uraani-235 tuumasid lõhustamata või uraani-238 tuumades neeldumata välja lendasid. Et ahelreaktsioon ei algaks enneaegselt, paigutati reaktorit ülalt alla läbivatesse spetsiaalsetesse kanalitesse kaadmiumvardad, mida oli kerge üles tõsta ja alla lasta. Kaadmium neelas ahnelt neutroneid ega võimaldanud neil laviinitaoliselt paljuneda. Varraste järkjärgulise reaktorist väljatõmbamise teel oli võimalik väga kindlalt ja täpselt reguleerida ahelreaktsiooni algusmomenti ja kiirust ning automaatselt hoida seda mistahes soovitaval tasemel
Osooniauk ja selle tekkimise pohjused- osoonikihi horenemine freoonide tottu. Freoonid neelavad uv kiirgust ja lagunevad ning eraldub kloor, mis reageerib osoonimolekulidega vähendades niimoodi nende konts. Maa magnetosfaar,selle ehitus ning tahtsus- Maa-lähedane ruumiosa, mille füsikalised omadused määrab Maa magnetväli ja selle vastastikmoju laetud kosmiliste osakestega on Maa magnetosfäär. Sellel on magnetiline louna ja pohja poolus. van Alleni voond-atmosfääris paiknev neeldumata jäänud antiprootonite kiht, mida hoiab paigal Maa magnetväli magnetopaus- piir magnetosfääri ja ümbriteva plasma vahel paikesetuul-laetud osakeste voog, mis on vabanenud Päikese pealmisest atmosfäärikihist. See plasma koosneb peamiselt elektronidest, prootonitest ja alfaosakestest (elektronide ja prootonite vool kosmosesse) Maa hüdrosfaari osad ning nende osakaal- holmab ookeanide, merede, järvede, jogede, mulla,pohja, atmosfääri ja liustikevee. Maailmameri 97,2%;
Temperatuurist jätkus nüüd vaid selleks, et moodustada leptonite paare (nagu näiteks elektron ja selle antiosake positron). Neist sai nüüd domineeriv aineosakeste liik. Tihedus langes 1013 g·cm3-le, mis oli ikka veel tohutu suur. Neutriinod aga ei olnud selle tiheduse juures enam soojuslikus tasakaalus teiste osakestega. Neutriinode vastasmõju muu ainega on sellest ajast alates nii nõrk, et nad liiguvad Universumis vabalt, ilma neeldumata siiamaani. Tuumasünteesi algus Pärast 10 sekundit, temperatuuridel alla 109 K, ühinesid prootonid ja neutronid tuumasünteesis esimesteks aatomituumadeks. Seda protsessi nimetatakse ürgseks tuumasünteesiks. Sealjuures moodustus 25% heelium-4 (4He) ja 0,001% deuteeriumi ning heelium-3 (3He), liitiumi ja berülliumi. Ülejäänud 75% moodustasid prootonid, hilisemad vesiniku aatomi tuumad. Vanimatel tähtedel kosmoses on veel praegugi just niisugune koostis
põhjustatud kogu atmosfääri hõrenemisest ülespoole minnes. Osooni gaas hõreneb veidi kiiremini , kui muu atmosfäär, sest seal hakkavad hapniku teised keemilised reaktsioonid võistlema osooni tekkimise tooraine, st. hapniku molekulide pärast. K.Põikliku(1964) sõnul , on kõrgemal kui 120 km kõik hapniku molekulid dissotsieerunud aatomiteks. E.Kyrö(1993) sõnul , on osooni tekkeprotsess aktiivseim umbes 50 km kõrgusel. Samas ei ole seal osooni kontsentratsioon väga suur, sest neeldumata kiirguse arvel toimub ka aktiivne osooni lagunemine. Kui osoon üldse ei hävineks, siis peaks mõne aja pärast kogu madal- ja keskatmosfääris leiduv hapnik muutuma osooniks. Tegelikult see siiski päris nii pole. E.Kyrö(1993) sõnul on osooni molekul tunduvalt ebastabiilsem kui hapniku molekul. Teda mõjutab ka lähiinfrapunane kiirguskvant, mille lainepikkus on väiksem kui 1200 nm. Seega võib öelda, et samal ajal kui ultravioletne kiirgus
osa hilisemas heeliumi osatähtsuses kosmoses. Temperatuurist jätkus nüüd vaid selleks, et moodustada leptonite paare (nagu näiteks elektron ja selle antiosake positron). Neist sai nüüd domineeriv aineosakeste liik. Tihedus langes 1013 g·cm-3- le, mis oli ikka veel tohutu suur. Neutriinod aga ei olnud selle tiheduse juures enam soojuslikus tasakaalus teiste osakestega. Neutriinode vastasmõju muu ainega on sellest ajast alates nii nõrk, et nad liiguvad Universumis vabalt, ilma neeldumata siiamaani. 1.8 Tuumasünteesi algus Pärast 10 sekundit, temperatuuridel alla 109 K, ühinesid prootonid ja neutronid tuumasünteesis esimesteks aatomituumadeks. Seda protsessi nimetatakse ürgseks tuumasünteesiks. Sealjuures moodustus 25% heelium-4 (4He) ja 0,001% deuteeriumi ning heelium-3 (3He), liitiumi ja berülliumi. Ülejäänud 75% moodustasid prootonid, hilisemad vesiniku aatomi tuumad.
piirini) - Päikesekiirguse jaotumine maapinnal sõltub: 1. Maa tiirlemisest ümber päikese 2. Maa pöörlemistelje kaldest 3. Maa pöörlemisest - Maapinnani jõudev päikse kiirguse hulk sõltub laiuskraadist, aastaajast, kellaajast. - Kiirgus jaguneb otsekiirguseks ning hajuskiirguseks. - Otsekiirgus läbib atmosfääri ilma neeldumata ning hajumata. Lauspilvisuse korral jõuab maapinnani vaid hajuskiirgus. KASVUHOONE EFEKT - Atmosfääri ülemisele piirile jõudvast päikesekiirgusest: u. 30% peegeldub tagasi (pilved, jää, lumi jms) 70% neeldub maapinnas, vees ja atmosfääris 10 - Maapind, vesi ja atmosfäär soojenevad ja kiirgavad pikalainelist
· Tuumafissioon (ehk tuumalõhustumine) on reaktsioon, milles raske tuum laguneb kergemateks tuumadeks. Kui see toimub ilma välise mõjutuseta, siis nimetatakse seda spontaanseks lõhustumiseks ja tegemist ei ole tuumareaktsiooniga. Tänapäeval kasutatav tuumaenergia põhineb just tuumalõhustumise protsessil. · Tuumapurunemine on reaktsioon, milles suure energiaga osake lööb raskest tuumast välja nukleone või kergemaid aatomituumi ise tuumas neeldumata. · Indutseeritud gammakiirgus on tuumareaktsioon, milles peale aatomituuma osalevad ainult footonid (). Gammakiirguse neeldumisel tuumas läheb tuum ergastatud seisundisse. Ergastatud seisundist saab tuum väljuda kiirates gammakiirgust. 11.Tuumade lõhustumine Seosenergia, Termotuumareaktsioon on väga kõrgel temperatuuril toimuv kergete tuumade liitumine (sünteesireaktsioon) 1 H2 + 1H3 = 2He4 + 0n1
tuumadeks. Kui see toimub ilma välise mõjutuseta, siis nimetatakse seda spontaanseks lõhustumiseks ja tegemist ei ole tuumareaktsiooniga. Tänapäeval kasutatav tuumaenergia põhineb just tuumalõhustumise protsessil. · Tuumapurunemine on reaktsioon, milles suure energiaga osake lööb raskest tuumast välja nukleone või kergemaid aatomituumi ise tuumas neeldumata. · Indutseeritud gammakiirgus on tuumareaktsioon, milles peale aatomituuma osalevad ainult footonid (). Gammakiirguse neeldumisel tuumas läheb tuum ergastatud seisundisse. Ergastatud seisundist saab tuum väljuda kiirates gammakiirgust. Ahelreaktsioon on protsess, mille käigus protsessi lõpptulemus (või kõrvaltulemus) käivitab uue samatüübilise protsessi. Ahelreaktsioon on iseennast võimendav sündmuste ahel. Ahelreaktsioonid on näiteks
põhjustatud kogu atmosfääri hõrenemisest ülespoole minnes. Osooni gaas hõreneb veidi kiiremini , kui muu atmosfäär, sest seal hakkavad hapniku teised keemilised reaktsioonid võistlema osooni tekkimise tooraine, st. hapniku molekulide pärast. K.Põikliku(1964) sõnul , on kõrgemal kui 120 km kõik hapniku molekulid dissotsieerunud aatomiteks. E.Kyrö(1993) sõnul , on osooni tekkeprotsess aktiivseim umbes 50 km kõrgusel. Samas ei ole seal osooni kontsentratsioon väga suur, sest neeldumata kiirguse arvel toimub ka aktiivne osooni lagunemine. Kui osoon üldse ei hävineks, siis peaks mõne aja pärast kogu madal- ja keskatmosfääris leiduv hapnik muutuma osooniks. Tegelikult see siiski päris nii pole. E.Kyrö(1993) sõnul on osooni molekul tunduvalt ebastabiilsem kui hapniku molekul. Teda mõjutab ka lähiinfrapunane kiirguskvant, mille lainepikkus on väiksem kui 1200 nm. Seega võib öelda, et samal ajal kui ultravioletne kiirgus lõhub
annaabi.ee 
