filosoofilise sisuga kirjutised nii luules kui proosas. Enamik neist on kahjuks täiesti kaduma läinud ja me teame nende olemasolust üksnes hilisemate autorite juures leiduvate kasinate tähenduste ja väheste tsitaatide kaudu. Seetõttu on esmaste filosoofiliste arutluskäikude rekonstruktsioon ülimalt hüpoteetiline. Ioonia natuurfilosoofid -- nende ideede olemusest. Euroopa filosoofilise mõtlemise hälliks on antiikne, eriti kreeka filosoofia. Ioonia natuurfilosoofiaks nimetatakse antiikfilosoofia kõige esimese, eelklassikalise või eelsokraatilise, ajajärgu esimest perioodi. Varaseimad filosoofid keskendusid peamiselt maailma ja tema nähtuste seletamisele, kusjuures kõiki mõtlejaid näib võluvat küsimus, millest meile antud maailm kogu oma nähtuste keerukuses võib tekkinud olla. Teisisõnu iseloomustab seda ajajärku kosmoloogiline huvi, mida püütakse rahuldada maailmaalgaine ja tema algosiste avastamisega.
idee, et kõike looduses saab loogiliselt tuletada ja järeldada, isegi teaduse arengut pidurdavaks lähenemiseks (Bernal ütleb, et see andis mitmetele sugupõlvedele veendumuse, et nad on juba lahendanud probleemid, mida nad polnud veel õieti uurima hakanudki. Kuivõrd keskajal domineeris just aristootellik filosoofia teadustes, siis seletatakse sellega ka keskaja teaduse arengu pidurdumist ja skolastika võidukäiku). Kreeklastel oli kalduvus natuurfilosoofiaks (loodusfilosoofiaks). Tegemist on katsega luua terviklik loodusekäsitlus see viis algosakeste küsimuse juurde. Natuurfilosoofia oluliseks osaks on olnud kosmoloogia ja kosmogoonia kosmos vastandus kaoses olevale maailmale ja elu ning inimese tekke õpetused. Siia konteksti sobivad hästi ka mikro- ja makrokosmose valdkonnad. Kreekas sündis natuurfilosoofia pinnalt ratsionaalne ja teoreetiline maailmakäsitlus vastukaaluks religioossele ja mütoloogilisele
Kreeka teadust halvendas seega see, et filosoofid olid eemal igapäevastest rakenduslikest muredest. Kreeka teadust iseloomustab hüpoteeside ja teooriate rohkus. Teemasid käsitleti abstraktselt, kasutades üldistavaid argumenteerimisvorme. Seetõttu olid matemaatika ning geomeetria väga populaarsed. Samas formuleerisid kreeklased paljudki hilisemaid teadusi edasi tõuganud probleemipüstitused küsimuse kosmose ja inimkeha olemusest nt. Kreeklastel oli kalduvus natuurfilosoofiaks (loodusfilosoofiaks). Viimasel juhul on tegemist katsega luua terviklik loodusekäsitlus. Selline lähenemine viib varem või hiljem algosakeste juurde. Natuurfilosoofiaga on seotud kosmoloogia ja kosmogoonia ja elu ning inimese tekke õpetused. Kreekas sündis natuurfilosoofia pinnalt ratsionaalne ja teoreetiline maailmakäsitlus vastukaaluks religioossele ja mütoloogilisele maailmamõistmisele. Kreeka teadust võib jagada neljaks perioodiks: joonia, ateena, hellenistlik ja rooma.
ta auga tagasi. Eudemos Rhodosest ( ak ~300)tegeles loogikaga. Straton (skolarh 287. e.m.a., juhtis kooli 8 aastat, suri 270 e.m.a.). Antiikajal nimetati Stratonit "füüsikuks", kirjutas teoseid samuti loogika, eetika ja poliitika alalt. AKADEEMIKUD. Pärast Platonit oli skolarhiks Speusippos ( 409-339 eKr). Xenokrates Chalkedonist ( 395-314 eKr.). Jaotas filosoofia kolme ossa: dialektikaks (ka loogika ja tunnetusteooria), füüsikaks (natuurfilosoofiaks) ja eetikaks. Vastupidi Aristotelesele väitis Xenokrates, et õnnelikkuseks on paljast teoreetilisest tarkusest vähe, seda on vaja täiendada praktilise tarkusega. Herakleides Pontikosest (390-310): Nii ka keha, mis näib pidevana, koosneb tegelikult pidevuseta elementidest. Aatomid on liitunud kosmoseks jumaliku mõistuse mõjul. Hinged koosnevat heledast eetrilisest ainest ja enne kui asusid maistesse kehadesse, olelesid nad Linnuteel. Eudoxos Knidosest (akmee . 367 eKr.)
kes muutus kõigutamatuks autoriteediks sai idee, et kõike looduses saab loogiliselt tuletada ja järeldada, isegi teaduse arengut pidurdavaks lähenemiseks (Bernal ütleb, et see andis mitmetele sugupõlvedele veendumuse, et nad on juba lahendanud probleemid, mida nad polnud veel õieti uurima hakanudki... Kuivõrd keskajal domineeris teadustes just aristootellik filosoofia, siis seletatakse sellega ka keskaja teaduse arengu pidurdumist ja skolastika võidukäiku). Kreeklastel oli kalduvus natuurfilosoofiaks (loodusfilosoofiaks). Tegemist on katsega luua terviklik loodusekäsitlus. (See viis algosakeste küsimuse juurde.) Natuurfilosoofia oluliseks osaks on olnud kosmoloogia ja kosmogoonia kosmos vastandus kaoses olevale maailmale ja elu ning inimese tekke õpetused. (Siia konteksti sobituvad mikro- ja makrokosmose valdkonnad.) Kreekas sündis natuurfilosoofia pinnalt ratsionaalne ja teoreetiline maailmakäsitlus vastukaaluks religioossele ja mütoloogilisele maailmamõistmisele
annaabi.ee 
