elada laagrites oma kommetes, reeglites ja suhelda oma keeles, mingist Euroopa kultuurist nad aru ei saa. Euroopa riikides põgenike probleem viib tõsisteks ekonoomseteks, poliitilisteks ja ühiskondliksteks probleemideks. Paljud riigid ei ole võimelised suure migrandi voolu vastu võtmiseks. Kasvavad ka ksenofoobilised tujud. Hirm või viha kellegi või millegi võõra vastu; tajumine võõra nagu ohu või vaenu eest. Tõstetud mailmavaade kraadi, võib olla natsionaalse, reliigilise, sotsiaalse jagamise põhjuseks ja milleks see võib viia? Minu arvates, et 2015 aasta läheb ajalukku nagu pretsedenditu ja migratsiooni kriis Lõuna ja Lähis-Ida Euroopa piirides periood. Nii suurt voolu imigrante, ihaldanud pülgida Euroopasse, ei olnud nii arvukas. 2015 septembri kuu seisuga üle Sisemere jõudis kohale peaaegu 350 tuhat põgeniku, võrreldes 2014 aastaga kasvas põgenike arv 60 protsendini. Ja arvud aina kasvavad..
Rooma õiguse sünnikoduks oli väike linnriik. Mis asetses keset Apenniini poolsaart. Aegade alguses elas sealne rahvas tavalist elu- tegeles karjapidamise ja põlluharimisega ning ühiskondlikud suhted puudutasid esmajoones maavaldust, millele lisandusid suhted abielu, pärimise ja mõningate igapäevaste tehingute, nagu vahetus, laen jt. aladel. Neid ühiskondlikke suhteid reguleerivad õigusnormid olid lihtsad, patriarhaalsed ja kitsalt natsionaalse ilmega. Sõdadega laiendas Rooma pidevalt oma territooriumi, ning lõpuks langedes ka ise vallutatute mõju alla. Nii näiteks oli tolle aja Roomas tugev kreeka kultuuri mõju, sest see oli rooma omast kõrgem ning see mõju avaldus ka õiguse alal. Senine patriarhaalne kord hakkas lagunema ja Rooma astus kaubanduslikesse suhetesse teiste rahvastega, muutudes lõpuks tolle aja kaubandusliku suhtlemise keskuseks. Rooma õigus ei olnud enam puht natsionaalse
manufaktuur ja kaubandus. Kui kõik riigid on kõrgeimal arengutasemel, see tähendab, et neis on võrdselt arenenud põllumajandus, tööstus ja kaubandus, on vabakaubandus igati õigustatud. Ta eristas rahvamajanduses sisemist ja maailmamajandusele omast tööjaotust. Soovitas igati arenda sisemist tööjaotust, mis aitab kaasa tootlike jõudude kasvule. Ei pooldanud aga rahvusvahelist tööjaotust, sest see siduvat rahvaid liialt üksteisega ning olevat seetõttu kahjulik natsionaalse majanduse arengule. Kuid Saksa põllumajandussektori puhul soovitas List :1) metslus või jahindus 2)karjakasvatus 3) põllumajandus 4) põllundus ning manufaktuur 5) põllumajandus, manufaktuur ja kaubandus. Majandusarengu staadiumid erinevad üksteisest vastavalt sellele, milline majandusharu on rahvamajanduses juhtiv. Tööstus oli Saksamaal tollal mahajäänud ja vajas kaitset, aga põllumajandussektor vajas hoopis turgu oma toodangule järelikult oli vajalikud kaitsetollid
keelas alla 9-aasta vanuste laste töö ja piiras alla 16-aastaste laste tööaega 10 tunnini päevas. Keelati ka laste töö öösiti ja pühapäevadel. Sarnaseid seadusi kehtestati hiljem kogu Euroopas. Selle sotsiaalõigusliku arengu osas tõusis juhtivaks riigiks Saksa Keisririik, mille eesotsas oli Bismark ja 1891 a-l Saksamaal kehtestatud töökaitseseadust võib pidada modernse sotsiaalõiguse seadusandluse läbimurdeks Euroopas Bismarki poliitilisi vaateid võiks iseloomustada natsionaalse feodalismina. 19 saj-l võeti vastu mitmeid tähtsaid sotsiaalkindlustusseadusi, millest tuleks kindlasti nimetada haiguskindlustusseadust (1886), õnnetusjuhtumiseadust (1884-1887) ja invaliidsus- ja vanaduspensioni kindlustamise seadust (1889). 19 saj-l sotsiaalpoliitilisi reforme iseloomustas kristlik patriarhaalne vaateviis (on võimalus - aitame, ei ole võimalust ei saa ka aidata). Reformimine kestis kuni I Maailmasõjani. Peale II Maailmasõda muutusid vaated teiseks
annaabi.ee 
