Parlament sõlmis liidu kuninga seisukohalt mässuliste sotlastega ning hakkas kuningriigi sõjajõudusid enda kontrolli alla võtma. Parlament võttis enda kätte ka usuasjade korraldamise. Parlament võttis vastu "Suure ramonstrantsi", kus monarhilt võeti sisuliselt ära kõik õigused, muutes riigi teoreetiliselt parlamentaarseks monarhiaks. Kuningas seda ei tunnistanud ning vastasseis muutus üha pinevamaks. Nasby lahing Kodusõda Kodusõda puhkes augustis 1642 a. Kaks leeri: kuningat toetasid aadlikud ja anglikaani kiriku pooldajad; parlamendi poolele jäid kaupmehed ja tööndusega tegelevad keskkihid, parlamenti toetasid ka puritaanid. Kodusõja esimestel aastatel olid edukamad kuningameelsed, kuid nad ei suutnud vallutada Londonit. Rojalistid said üha rängemaid tagasilööke, sest parlamendi väejuht Oliver
pooldas ususallivust kõigi protestantlike rühmituste jaoks.[1] 1640. aastal valiti Cromwell Cambridge'ist alul Lühikese parlamendi (1640) ja seejärel Pika parlamendi (164049) liikmeks. Inglise kodusõtta astus ta parlamendi ehk "ümarpeade" poolel, kus kerkis oskusliku ratsaväekomandörina kiiresti salgaülemast terve armee juhiks, purustades kuningas Charles I väed otsustavates lahingutes Marston Moori (1644) ja Nasby (1645) all. 1649. aastal oli ta üks Charles I surmaotsusele allkirjutanuist ning Päraparlamendi (Rump Parliament, 16491653) liige, mis valis ta juhtima Inglise sõjaretke Iirimaal 164950. Samuti juhtis ta retke sotlaste vastu 1650-1651. 20. aprillil 1653 saatis ta Päraparlamendi jõuga laiali, luues lühiealise valitsusorgani, mida tuntakse Barebone'i parlamendi nime all. Ta keeldus küll kuningatroonist, kuid lasi endast 16.
Henrietta- Maria taas Inglismaalt ja Charles ei näinud teda enam kunagi. Sellel ajal said rojalistid üha rängemaid tagasilööke, sest parlamendi väejuht Oliver Cromwell, oli loonud parlamendi eliitüksused, ning reformis aegamööda ka muid väeosi. Rojalistide hulk vähenes pidevalt ning kuningal puudus raha uute soetamiseks. Parlamendi väed laostasid rojalistidele lojaalseid piirkondi üha enam ning sotlased hoidusid otsustavalt sekkumast. 1645. aastal said kuningaväed Nasby lahingus ränga kaotuse osaliseks, parlamentääride kätte langes ka kuninga kirjavahetus, kus vähegi kompromiteerivat materjali kohe monarhi vastu kasutama hakati. Rojalistide väed olid laiali löödud ning 1646. aastal langes ka Oxford. Kuningas üritas kokkuleppele jõuda sotlastega, võib- olla oleks see isegi õnnestunud, aga kuna ta keeldus endiselt neile täielikult presbüterlikku kirikukorraldust andmast, ei olnud sotlased sellega nõus. Parlament ja
parlamendi väejuht Oliver Cromwell, osav strateeg ning nutikas sõjaväereformaator, oli loonud parlamendi eliitüksused, raudpead, ning reformis aegamööda ka muid väeosi. Samal ajal vähenes rojalistide hulk pidevalt, kuningal polnud ka piisavalt raha, et uusi vägesid soetada. Samal ajal laastasid parlamendi väed rojalistidele lojaalseid piirkondi üha enam ning sotlased hoidusid otsustavalt sekkumast 1645. aastal said kuningaväed Nasby lahingus ränga kaotuse osaliseks, parlamentääride kätte langes ka kuninga kirjavahetus, kus vähegi kompromiteerivat materjali kohe monarhi vastu kasutama hakati. Rojalistide väed olid laiali löödud ning üksteise järel langesid nende vastupanukeskused parlamendi vägede kätte. 1646. aastal langes ka Oxford. Kuningas püüdis kokkuleppele jõuda sotlastega, ent keeldus endiselt neile täielikult presbüterlikku kirikukorraldust andmast
rängemaid tagasilööke, sest parlamendi väejuht Oliver Cromwell, osav strateeg ning nutikas sõjaväereformaator, oli loonud parlamendi eliitüksused, raudpead, ning reformis aegamööda ka muid väeosi. Samal ajal vähenes rojalistide hulk pidevalt, kuningal polnud ka piisavalt raha, et uusi vägesid soetada. Samal ajal laastasid parlamendi väed rojalistidele lojaalseid piirkondi üha enam ning sotlased hoidusid otsustavalt sekkumast. 1645. aastal said kuningaväed Nasby lahingus ränga kaotuse osaliseks, parlamentääride kätte langes ka kuninga kirjavahetus, kus vähegi kompromiteerivat materjali kohe monarhi vastu kasutama hakati. Rojalistide väed olid laiali löödud ning üksteise järel langesid nende vastupanukeskused parlamendi vägede kätte. 1646. aastal langes ka Oxford. Kuningas püüdis kokkuleppele jõuda sotlastega, ent keeldus endiselt neile täielikult presbüterlikku kirikukorraldust andmast. See maksis talle
annaabi.ee 
