edasiandmisel mingit rolli, siis kikapuu keeles on toon väga oluline ning kõrgem-madalam toon sõna lausumisel võib muuta selle tähendust. (Native Languages of the America, 2014). Tooni muutus pannakse kirja nii, et tavaline "a" täht tähistab madalat, aga tahtes märkida kõrget tooni, tuleb teha kriips tähe peale("á"). Teatud silpe ei hääldata valjemini kui teisi (mis on tavaks näiteks eesti keeles). Kikapuu keeles on kaashäälikud: k,g, t,d, p, b, c, s, z, h ja nasaale kaks: n ja m. Täishäälikuid on vähem kui eesti keeles, kokku 5: i, e, a, o, u, aga neid hääldatakse erinevalt sõltuvalt juurdemärgitud märkidest (näiteks ring tähe kohal tähistab väga lühikest täishäälikut). (William Jones, 1915). Kikapuu keelt ja selle ülesehitust on ainsana lähemalt uurinud Paul H. Voorhis, kes on avaldanud selle keele kohta ka 3 teost: 1968. aastal Kikapuu keele grammatikast; 1974. aastal sissejuhatuse/sissevaate Kikapuu keelde ning 1988
Tõlkida. 1. nervus (ophthalmicus, a, um) - nervus ophtalmicus – silmanärv 2. musculus (orbicularis, e) musculus orbicularis - ringikujuline lihas/sõõrlihas 3. foramen (opticus, a, um) foramen opticus – nägemismulk 4. crista (sacralis, e) - crista sacralis - ristluuhari 5. tractus (opticus, a, um) - tractus optica - nägemiskulgla 6. os (temporalis, e) – os temporale – oimuluu 3. Tõlkida väljendid ja määrata hääldus. 1. os nasale – ninaluu [os nasaale] 2. fossa sacci lacrimalis – (auk ristluu-, pisara) – pisarakotiauk, pisarakotid, pisarakotiauguga [fossa saki lakrimalis] Fossa, I kääne, f – auk- sg nom, sg abl Saccus, II kääne, m - kott – sg gen, pl nom Lacrimalis, III k, f – pisar - sg gen 3. crista sacralis mediana – keskmine ristluuhari, keskmise ristluu harjaga [krista sakraalis mediaana] crista – I , f – hari – sg nom, sg abl sacrum III, n – ristluu – sg gen
Koogamisel on selge kommunikatiivne eesmärk. Laps koogab vastuseks teise inimese poolt öeldule või püüab ise häälitsuste abil teistega kontakti luua. Sellel kõneperioodil meenutavad lapse häälitsused tuvi omi. Häälitsused koosnevad peamiselt täishäälikutest, kuid ka h kasutamine võib olla sage (Kikas 2008:40). Kusagil viienda ja kaheksanda elukuu vahel hakkab laps avastama neid helisid, mida ta suudab tekitada. Ta hakkab avastama erinevaid konsonante ja vokaale, näiteks nasaale (n) ja hõõrdhäälikuid (h, f) ning hakkab nendest moodustama silpe (Veisson&Veispak 2008:42). Umbes kaheksandast elukuust teiseneb koogamine lalinaks kaas ja täishäälikuid kombineerima. Lalisemine on ilma tähendusteta häälemäng või hääle harjutamine. Kuue kuu vanuselt hakkavad imikud moodustama kaas- ja täishäälikuist moodustuvaid äratuntavaid silpe, nt da ja ba. Kaheksakuuselt hakkab laps neid kordama, nt da-da ja ba ba, kümnekuuselt varieerima (nt ba da)
Rõhutute silpide vokaalide kvaliteedile avaldab mõju ka sõna välde. Diftongis on esmatähtis esimene liige. Sonorandid (l, m, n, r) palataliseeritud ja palataliseerimata konsonantide akustilised iseärasused: 1) siire vokaalilt palataliseeritud konsonandile on pea 2x pikem kui palataliseerimata konsonandile. Palataliseeritud konsonandile eelneva vokaali lõpuosa on i-line 2) palataliseeritud konsonantide formantväärtused on madalamad kui palataliseerituil. Nasaale eristab liikvidatest resoneerumine lisaks suuõõnele ka ninaõõnes. Nasaalide puhul tuleb vaadata rohkem formante kui liikvidate puhul. Klusiilide moodustamisel 3 faasi: sulu moodustamine, hoidmine ja vallandamine. Klusiilide kvaliteedierinevused tulevad esile nii sulu vallandamise faasi kestuses kui siiretes vokaalile: 1) k puhul on F2 siire langev, F3 tõusev 2) p puhul on F2 siirded enamasti tõusvad, langevad o ja u ees
annaabi.ee 
