" tuuleveski "Neli andjat, neli kandjat, kaks koerakaitsjat ja üks parmupiits?" lehm " Seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline?" - sibul Nukutegemise kunstid Varemalt tegid tüdrukud endale tihtipeale mängimiseks ise nukke. Kuid ka nukutegemisel olid omad nipid olemas. Kui taheti nukule kõva pead, puistati paraja suurusega riidelapile niisket tuhka, pingutati riie tuhahunniku ümber siledaks ja seoti otsast tugevasti kinni. Kuivades muutus tuhk nartsu sees kõvaks. Voolitud nukupea oli muidugi veel kõvem, aga selle tegemine võttis rohkem aega. Suud-silmad joonistati nukule värvilise pliiatsiga või tikiti, juusteks kõlbas lina- või takutuust. Nuku keha õmmeldi riidest, täidiseks pandi kaltse, saepuru, liiva või tuhka. Käed-jalad tehti tavaliselt eraldi, topiti täis ja õmmeldi keha külge. Särk ja seelik selga, sokid jalga ja jäigi veel vaid nukule nimi panna. Poiste lemmikmänguasi
vetsus. Järsku marssis sisse Maya kes läks vetsu. Anni sõbrannad kihistasid naerda kui kuulsid sorinat. ,,Pissib nagu lehm" Kihistasid nad naerda. Siis väljus Maya vetsust, pesi käsi ja lahkus. Siis kaitses Ann Mayat ning ütles, et: ,,Ise siristad nagu koer, tõstad jalga ka" Siis ta lahkus vetsust ning helises telefon. Anni ema oli hommikul sünnitanud ning Ann läks ta juurde haiglasse. Kärt nägi väga kurnatud välja ning seal samas nägi ta ka oma venda. Ta oli nartsu sisse keeratud ning nägi hädine välja. Paari päeva pärst lasti ema koos lapsega koju. Anni pakutud nimed arvati kohe maha ning laps sai endale nimeks Andres. Andres oli terve ja rahulik laps. Nüüd hakkas ema aga Anni käsutama. Kord oli vaja poest midagi lapsele ning kord oli vaja lapse juures olla. Pikapeale tüütas see Anni ära ning ta soovis, et kõik oleks jälle endine. Ta oli hakkanud hovi tundma ka Maya vastu, kuna ta polnud temast teadlik. Ta arvas, et
aasta kevadel leiti siit vana mõõk , kannused, piip ja vööde panlad. (Leitud asjad on leidjad ära viinud). Arvatavasti on siia sõja ajal langenuid maetud. Maanteed mööda Hanila kiriku poole minnes loode pool maanteed istutatud kasesalu taga leidub ohutuskivi. See on ovaalne, peaaegu maaga tasa raudkivi, millesse ümmargune auk puuritud. Siia tullakse paisete, muhkude ja mitmesuguste muude haiguste korral abi otsima. Selleks hõõrutakse haiget kohta soolaga, mähitakse sool nartsu sisse ja viiakse see neljapäeva õhtul ohutuskivi õnarusse. Veel nüüdki leidub ohutuskivi õnaras hulk nartse ja kaltse, missugused "patsientide" poolt siia toodud. Teine samasugune, kuid suurem ohutuskivi asub Sepamaa külas, "Tooma" talu kiviaias, kuhu see hiljuti paigutatud. Kasekülas, "Liiase" talu põllul on paekivist rist, mis neljakandilises paerahnus asub. Varem on rist keset põldu asunud, kuid nüüd on see aia ääre seatud. Ristil mingisuguseid
Kui saaks kõik inemised maale viia, siis..." Ta jättis ütlemata, mis siis. Selle asemel võttis ta Indreku sõrmede vahelt rublase paberi, pani selle kokku ja pistis ta kotti, mida poiss ikka veel käes hoidis. ,,See on selle eest, et olete aus, et olete ausa isa, ema laps. Härra Maurus armastab ausaid inemisi, kes räägivad tõtt, ei valeta. Ah jaa! Kui palju teil siis kastis pidi olema? Kaks rubla kopikatega? Aga miks just kastis? Miks mitte mõnes taskus, kas või nartsu sees, sest nõnda paber ei krabise, keegi ei tea, et on raha." ,,Mul on kastis teised riided, sinna tasku unustasin," seletas Indrek. ,,Noh, see on siis teine asi, kui teised riided ja unustasite," oli direktor nüüd nõus ja jäi pisut mõttesse, mõõtes Indrekut silmiga. Ise lausus ta endamisi: ,,Warten Sie, warten Sie!" Ja nüüd oleks ta nagu Indreku unustanud, kohendas öökuuehõlmad kokku ja ruttas uksest välja. Lävel