Nende kadedus ja imetluseihalus ei kinnita nende pealiskaudset iseseisvust. Selline minapilt tagab egole kaitse see on ebateadlik viis tulla toime sisemisest konfliktist tekkinud stressiga. Nartsissistlike inimeste kaitsemehhanismid pole välja arenenud. Nende hulka kuuluvad oma tunnete ja tegevusega kaasneva vastutuse eitamine ning projektsioon oma tunnete omistamine teistele inimestele, et neid mitte omaks võtta, ning teiste idealiseerimine või põlgamine. Nartsissistid muudavad isegi enda idealiseeritud inimesed oma potentsiaalseteks vaenlasteks, sest projitseerivad neile kui oma võimalikele võistlejatele omaenese soovi teisi ära kasutada. Psühhoanalüütik Heinz Kohut käsitleb nartsissismi üsna sarnasel viisil, kuid siiski erinevana. Tema arvates on meil juba varasest lapsepõlvest minaobjektid, sisendatud kujutlused inimestest (peamiselt vanematest), kes säilitavad minataju, peegeldades lapse soovi saada tunnustust ja kiitust
sellise häirega isik pettub talle olulistes suhetes. Enamik vaimse tervise professionaale usub, et nartsissistlike inimeste enesearmastus on ebakindel ja kergesti ohustatav. Nad hoiduvad tunnistamast äpardumist ja seavad endale väiksemaid eesmärke, mida on kerge saavutada. Ja kui sul esimene kord ei õnnestu, käitutakse nii nagu poleks seda tegevust varem teinud. Nad võivad oma äpardumistes teisi süüdistada. Nartsissistid vajavad, loodavad ja nõuavad oma kõrge enesehinnangu pidevat toetamist ning on üllatunud ja tunnevad ennast reedetuna, kui neid mingilgi moel eemale tõrjutakse või kritiseeritakse. Et säilitada oma üleolekut, võivad nad teisi vihaselt rünnata. 5 4. IDEE NING PSÜHHOANALÜÜTILISED SEISUKOHAD Nartsissismi idee arendasid välja Otto Kernberg ja Heinz Kohut. Mõlemad rõhutasid
ühiskonnapoolseks ootuseks. Agressiivsus osutab, et sotsiaalsusega seostuvad ideaalid ja eesmärgid on jäänud saavutamata. Agressiivsus ei ole üksiktunnus, ta on seoses suure hulga psüühiliste omadustega, nende puudumise või liiasusega. Ägedakujuline agressiivsus tõendab, et psüühiline hälve on suur ning et tegemist on kindla isiksusestruktuuriga. Nartsissismi liigid Mõnedest halvasti koheldud ja varajasi traumasid kogenud lastest saavad ka nartsissistid, kuid nende häirepilt on teistsugune. Herbert Rosenfeld on nimetanud sellist seisundit õhukesenahaliseks nartsissismiks. Õhukesenahalise nartsissisti eneseväärikustunne on hablas ja sõltuv välisest tagasisidest. Kui seda ei tule piisavalt, siis võib ta kokku variseda. Ta otsib lähedastelt lakkamatult seda aktsepteerivat ja armastavat pilku, millest ilmajäämist ta lapsepõlves koges. Ta on igati valmis
arenenud maades üle poole rahvast. tavaliselt ei sega selline iseloomu muutus kohanemist ümbruskonnaga üldse või on sellised häired mõõdukad. Erinevad tüübid. vt paljundust. Aktsentueeritus ei ole patoloogia! isik ei ole päris terve, kuid ka mitte vaimuhaige. normaalsed inimesed kes teatud asjaoludel kaotavad tasakaalu. A iseloom- nt inimesel puudub kaastundevõime. nt psühhopaadid, kelle käitumine igapäevaelus ei pruugi erineda, ka nartsissistid. Ülisuur enesearmastus, teiste enda tahtele allutamine, kaastunde puudumine, tahe teisi alandada. Mis on norm ja mis hälve ning mis sorti hälbeid on olemas? skaala keskel normaalne käitumine. Kahesugused hälbed- positiivsed ja negatiivsed. Negatiivne-ühiskonda kahjustav käitumine- mida kaugemale normist liigutakse seda hullemaks teod lähevad. Nt väärteod, kuriteod, alkoholism, narkomaania, retsidiivne kuritegevus. 4.4. Vaimuhaigus kui sotsiaalne protsess.
annaabi.ee 
