sajandil. Esimene teadaolev rõugeepideemia oli Liivimaal 1550.aastal. 18.sajandil olid rõuged Eestis niivõrd levinud, et harva möödus aastat, mil nad mõnes kihelkonnas poleks ohvreid nõudnud. 18.sajandil suri iga viies haigestunu. Rõugete osatähtsus surma põhjusena hakkas langema 19.sajandil. Aastail 1929 kuni 1936 Eestis rõugeid ei diagnoositud. Viimased 4 rõugejuhtu olid Eestis 1937.aastal. Vaktsiin Immuunsuse saavutamist rõugete suhtes inimese kunstliku nakatamisega tundsid mitmed aasia rahvad juba vanal ajal. Vastav menetlus, variolatsioon, seisnes rõugelimaülekandmisel haigelt inimeselt tervele. Selle tagajärjel inimene haigestus kergelt ja tekkis immuunsus. Euroopasse Inglismaale tõi selle meetodi Türgi saadiku abikaasa Lady Mary Wortley Montagu. 1823.aastal varioleeriti Walesi printsessi kaks last. 1768.a kutsus Katariina II Inglismaalt dr Th.v.Dimsdalei ja laskis pookida rõuged endale ja troonipärijale. 1772.aastal avati Moskvas
kujundamiseks. 10. sajandil Hiinas hakati tekitama rõugevastane immuunsus. 17. sajandi lõpus kasutati Hiinas juba nelja rõugetevastast immuniseerimis viisi. Pärisrõugepookeid hakkasid regulaarselt kasutama 16. sajandil India brahmiinid. Vaktsineerimise meetodit tutvustas Inglismaal esimesena leedi Mary Wortley Montagu 1721. aastal, kes oli seda õppinud Konstantinoopolis. Mary Wortley Montagu variolatsioonikatsetused sarnanesid rohkem teadliku rõugetesse nakatamisega ning nende efektiivsus oli peamiselt jumala kätes. Variolatsiooni päritolu on jäänud paljuski selgusetuks nähtavasti õpiti seda kasutama II aastatuhande alguses Kesk-Aasias, kust see levis Hiinasse ning lääne poole Türgimaale ja sealt edasi Euroopasse. Samas tuleb märkida, et variolatsioon ei olnud ainukene empiirilise vaktsineerimise viis 18. sajandi keskel kaitsepookis Shoti arst Francis Home lapsi leetrite vastu.
Esimesed viited rõugevastase immuunsuse tekitamisele pärinevad 10. sajandi Hiinast; 17. sajandi lõpus kasutati Hiinas nelja rõugetevastase immuniseerimise viisi. Variolatsiooni ehk pärisrõugepookeid hakkasid regulaarselt kasutama 16. sajandil India brahmiinid. Variolatsiooni kui vaktsineerimise meetodit tutvustas Inglismaal esimesena 1721. aastal leedi Mary Wortley Montagu, kes oli seda õppinud Konstantinoopolis. Tema variolatsioonikatsetused sarnanesid rohkem teadliku rõugetesse nakatamisega ning nende efektiivsus oli juhuslik. Variolatsiooni päritolu on jäänud paljuski selgusetuks nähtavasti õpiti seda kasutama 2. aastatuhande alguses Kesk-Aasias, kust see levis ida suunas Hiinasse ning lääne poole Türgimaale ja sealt edasi Euroopasse. Variolatsioon ei olnud ainukene vaktsineerimise viis 18. sajandi keskel kaitsepookis Soti arst Francis Home lapsi leetrite vastu. Edward Jenner oli esimene, kes kasutas teadusliku eksperimendi elemente, lähtudes seejuures
Nt. gripp. 4. Keerulise struktuuriga viirusosakesed viiruse kapsiidile on kinnitunud lisaks kindla ülesandega struktuurid. VIIRUSTE ELUTEGEVUS Jaguneb kaheks etapiks: 1. Eluetapp peremeesrakus, mida ta nakatab. Peremeesrakuks võib olla bakterirakk, pärmirakk, taime- või loomarakk, inimese rakk. Seal saab viirus looduslikes tingimustes paljuneda. 2. Eluetapp väljaspool peremeesrakku, kus ta eksisteerib kui keemiline ühend. VIIRUSTE ELUVIISID RAKKUDES Elutegevus algab raku nakatamisega viiruse poolt, mis lõppeb uute viirusosakeste tootmisega ning vahel raku surmaga. Eluviisid saab jagada kaheks: 1. Presistente kasv aeglane viiruse kasv, mis ei kahjust rakke ja organeid, kuid toodetakse viirusosakesi. 2. Latentne kasv viirus püsib rakus, ilma, et kahjustaks rakku või toodaks uusi viirusosakesi. VIIRUSTE PALJUNEMINE Viiruste paljunemine toimub elusates rakkudes. Selleks peab viirusosake sisenema rakku. Paljunemise etapid: 1. Raku nakatumine
· andmete paberile trükkimise (prindid, aktid) ja · andmete ülekandmisel ülekandeteede kaudu. Samuti võib olla erinev see, kuidas konfidentsiaalset infot saadakse, näiteks: · andmete lugemisel, · andmete kopeerimisel, · varukoopiate uuesti arvutisse salvestamisel, · varastatud andmekandjate läbitöötamisel, · ülekandeliinide pealtkuulamisel, · kahjurprogrammidega nakatamisega, · arvutiekraanilt kaasalugemisega. Kui infot loetakse omavoliliselt või kui info jäetakse järelevalveta, võib see asutusele kaasa tuua tõsiseid tagajärgi. Muuhulgas võib konfidentsiaalsuse kadu tähendada asutusele: · seaduste (nt andmekaitseseaduse) rikkumist, · negatiivset sisemõju, nt töötajate demoraliseerumist, · negatiivset välismõju, nt suhete halvenemist äripartneritega, klientide usalduse kadu,
annaabi.ee 
