Vargamäe naised-kes nad on? Oma viieköitelises epopöas ,,Tõde ja õigus" on Anton Hansen Tammsaare andnud igale tegelasele oma elufilosoofia ning kindlad rollid. Nii nagu on epopöa esimeses köites vargamäelaste meespere ülesandeks pidada igipõlist võitlust maa ja üleaedsetega, on ka naisperel täita oma rollid. Eelkõige oli Vargamäe naisperel täita tööka pereema roll, rügades nii laudas, majapidamistöid tehes ning aja jätkudes ka välistöödel. Tihtipeale oli töö hulk ja maht veel suuremgi kui loomadel. Kuna hobused, lehmad ei saanud kurta ega hädaldada, tuli neile aeg-ajalt puhkust anda, pererahval aga selline luksus puudus. Ei lugenud sel juhul Krõõda peenike piht ega tütarde noor iga- Liisi ja Maret pidi juba maast madalast karjas käima ja ema aitama. Lisaks sellele tuli silma peal hoida paigalpüsimatutel lastel
Selle katuse all oli rehealune ja rehetuba. Rehetoas kuivatati vilja ja seega oli ruum rehealusest kõrgem. Vilja kuivatati lae all partel. Sajandi algul oli mööblit vähe ja needki seina ja põranda külge kinnitatud. Kõige hinnalisemaks ja kaunimaks varaks oli pulmakommetega seotud riidekirst. Rehetuba oli eesti talupoja argipäevaseks töö-ja elukohaks. Samas ruumis saadeti mööda ka kõik pidulikud sündmused.Talutöid tehti talus aastaringselt. Palju tööd oli talu naisperel. Tuli hoida kodu korras, abistada mehi põllutöödel, talitada loomi, valmistada toitu ja kasvatada lapsi. Talveõhtutel pirrutule valgel naised ketrasid, kudusid kangast ja valmistasid riideid. Mehed tegid puutööd. Igapäevased töö-ja tarberiistad olid valmistatud ise ja peamiselt puust. Lapsed õppisid varakult tööd tegema ja vanemaid abistama. Hariduselus 19. sajandil toimus ka muudatusi. Kirikuõpetajate eestvedamisel avati mitmeid koole ja anti välja eestikeelseid raamatuid
leivale. Teisi vilju lõigati vikatiga. Vili seoti vihkudesse. Algul olid vihud põllul ja siis viidi rehetuppa kuivama. Algas rehepeks, mis oli väga raske aegaviitev töö. Reht peksti eriliste puust kootidega, millega viljaterad vihkudest välja peksti. Talvisteks välitöödeks oli metsas puude lõikamine ja palkide vedamine. Regedega veeti kuhjadest heinu koju. Talupoeg pidi käima ka mõisavooris, mis tähendas mõisniku vilja ja viina vedamist linna müügiks. Palju tööd oli talu naisperel. Tuli hoida kodu korras, abistada mehi põllutöödel, talitada loomi, valmistada toitu ja kasvatada lapsi. Talveõhtutel pirrutule valgel naised ketrasid, kudusid kangast ja valmistasid riideid. Mehed tegid puutööd. Igapäevased töö-ja tarberiistad olid valmistatud ise ja peamiselt puust. Lapsed õppisid varakult tööd tegema ja vanemaid abistama. Riietus ei olnud igal pool ühesugune. See erines kihelkonniti ja praegu on need riided tuntud rahvariiete nime all
just puust. Selliste perega koos tehtavate tööde juures lauldi rahvalaule, räägiti ennemuistseid lugusid ja nalju. Talvel käidi ka metsas puid lõikamas ja palke vedamas. Samuti veeti kuhjadest hein koju. Mõlemaid töid oli talvel mugavam teha, sest reega pääses üle soo ja veekogude otse igale poole. Lisaks kulus talupoja kohustuste hulka mõisavooris käimine, see tähendas mõisniku vilja ja viina vedamist linna müügiks. Rohkesti oli tööd talu naisperel. Tuli hoida kodu korras, abistada mehi põllutöödel, talitada loomi, valmistada toitu ja kasvatada lapsi. Lapsi oli taluperes rohkesti, tavaliselt 4-5 või enamgi. Juba varakult õppisid lapsed tööd tegema ja vanemaid abistama. Mõne kiireloomulise töö puhul ei tulnud taluperel ise toime, siis korraldati talgud. Talgutele tulid naaberpered kokku ja kõike tehti ühiselt. Sellised tööd olid näiteks metsavedu, heinategu, rukkilõikus ja hoonete ehitamine
annaabi.ee 
