19. sajandi keskpaiku oli Muhu rõivaste kaunistusele iseloomulik männamotiiviga geomeetriline ornament. Rinnaehteks, ühtlasi aga rõivaste kinnitusvahendiks olid metallist sõled ja preesid. Ülerõivasteks olid pikk-kuued ehk vammused ja kasukad. 1870. -1880. aastast alates asendab pikitriibuline punaseelik( siilik) mustapõhjalist ümbrikut. Pikk särk asendub lühikese särgiga. Nii seelikus kui ka kogu Muhu tekstiilis hakkab domineerima punakasoranz põhitoon. Hakati kandma sukki, nahkrihmu, vattkampsunit ehk nipiga vatti ja heegeldatud liistikut ehk abuvesti. Pastelde asemel hakati kandma kingi ja sussi moodi riidest jalanõusid-pätte. Muhu pruut kandis 19. sajandi lõpuni ümbrikku, käiseid, Muhu vanimaid lipulisi ehk rõhudega pulmapõlli, harjutanu. - Selgita mõisted ai - seeliku äärispael pätid - riidest suss vatt - lühike meestekuub kapetad - mustriga villased põlvikud - Mis on ornament, missugused neid kasutati Muhu rahvarõivastel ?
19. sajandi keskpaiku oli Muhu rõivaste kaunistusele iseloomulik männamotiiviga geomeetriline ornament. Rinnaehteks, ühtlasi aga rõivaste kinnitusvahendiks olid metallist sõled ja preesid. Ülerõivasteks olid pikk-kuued ehk vammused ja kasukad. 1870. -1880. aastast alates asendab pikitriibuline punaseelik (siili) mustapõhjalist ümbrikut. Pikk särk asendub lühikese särgiga. Nii seelikus kui ka kogu Muhu tekstiilis hakkab domineerima punakasoranz põhitoon. Hakati kandma sukki, nahkrihmu, vattkampsunit ehk nipiga vatti ja heegeldatud liistikut ehk abuvesti. Pastelde asemel hakati kandma kingi ja sussi moodi riidest jalanõusid-pätte. Muhu pruut kandis 19. sajandi lõpuni ümbrikku, käiseid, Muhu vanimaid lipulisi ehk rõhudega pulmapõlli, harjutanu. SEELIK, SÄRK Varasemad ühevärvilised seelikud kujunesid 19. sajandi I poolel Muhus põikitriibulisteks. Hiljem tulid moodi pikitriibulised seelikud
paralleelselt härjavõitlusega korraldati noorte meeste rusikavõistlusi. Vanas-Kreekas kuulus rusikavõitlus kohustusliku alana noorte meeste ja poiste kasvatusse. Pilt 1 „AncientFrescoalatesKreeta saarelkujutisegapoksteismelised“ Antiik-olümpiamängude kavva võeti poks 23. mängudel 688.a. enne Kristuse sündi ja oli kavas 293.a. peale Kristuse sündi. Algul võisteldi paljaste kätega, rusikatega, hiljem kasutati käte kaitseks aga ka rusikalöögi tugevdamiseks nahkrihmu, sidudes need ümber kämbla ja randme. Hiljem tulid kasutusele ca ühe kilogrammi raskused metallplaadid käerandmel. Võistlus kestis niikaua, kui üks vastastest oli võitlusvõimetu või alistus.Peagi kadusid metallplaadid kätelt ja 648.a. e. Kristuse sündi (33. mängudel) võeti kavasse ka pankration, mis sisaldas nii poksi kui ka maadluse võtteid. Vana-Kreekast levis rusikavõitlus Rooma, kus arenes rusikavõitlus, mida nimetati pugilatus ´eks. Siit ka nimetus – pugilistid e.
Pastlad on vanad Ida-, Kesk- ja Põhja- Euroopa talurahvajalatsid, mida Ida-Euroopas kasutati laialdaselt kuni 20.sajandi alguseni. Eestis kanti neid hiljemalt II aastatuhande algusest alates. Pastlad tehti pargitud, tööpastlad parkimata veisenahast, Kihnus ka hülgenahast ja loibadest. Vormsi ja Pakri rootslaste alal, Muhus ning paiguti mujalgi kanti kroogitud pastlaid( nt. Kuusalu kerikingad). Pastlapaelad keerutati linadest, Kihnus punasest villasest lõngast; kohati kasutati nahkrihmu. Paelu seoti mitmel viisil ümber sääre kuni põlveni või kinnitati pahkluu kohal. Veel 20.sajandi algupoolel olid pastlad Mandri-Eesti tööjalatsitena üldised. Saaremaal olid need juba kasutuselt kadunud 18.sajandi lõpul. Kirde- Eestis ja Hiiumaal lõpetati kandmine 19.sajandi jooksul. Kuivõrd hinnalised ja lugupeetud jalanõud pastlad meie esivanematel on olnud, tõendab ilmekalt P.Johannsoni kirjapanek Suure-Jaanist: Kirikupastlad olid parknahast, mida kõige
annaabi.ee 
