Kihnu rahvarõivastest Pärnu lahe suudmes asteseva Kihnu saare rahvarõivad moodustasid väikse omaette rühma. Põhitüübilt kuulusid Kihnu rahvarõivad küll Lääne-Eestiga kokku, kuid neil oli mitmeid kohalikke erijooni. Kihnu naise ülikonna põhiosad 19.sajandil olid särk, käised, seelik, vöö, õlarätt, vammus, abielunaistel põll. Särk: See tehti kahekorra kokkumurtud valgest jämedamakoelisest linasest kangalaiast, millele lõigati kolmnurkne kaelaauk ning lisati külgedel laiust siiludega. Käised: Need tehti valgest linasest. 19. sajandi teiselpoolel jäi kurrutamine ära, kui see eest pöörati rohkem tähelepanu pidulike käiste tikanditele. Seelik: 19.sajandi esimesel poolel ühevärviline poolvillane, valge, hall, must või sinine, allääres punastest villastest lõngadest palmitsetud kördipael. Pidulikele körtidele pressiti sisse kurrud. 19.sajand teisel poolel levist pikitriibuline seelik. Pikitriibulis...
Pilt 1.8 Keskaja ristirüütlite kilp Üheks tähtsaimaks keskaja relvastuseks oli ka rüütli rüü. Rüütel kandis lahingus alati turvistikku, ehk teisisõnu raudrüüd, mis oli tehtud sepistatud rauast, mis kaalus kuni 25 kilogrammi. Varane turvistik oli valmistatud üksteisest läbi põimitud metallrõngastest. See oli küll paindlik, kuid nooled võisid seda läbistada. Alates 13. sajandist lisati turvistikule järk-järgulst lisakaitse plaate, mida hoidsid koos pandlad ja nahkrihmad. 14. sajandil kanti plaatturvistikku üle kogu keha. Pilt 1.9 Keskaja rüütli raudturvistik Pilt 2.1 Keskaja rõngasrüü Vastase mõõga lööke vastu mõõka hoidvat kätt, kaitsesid käsivarreplaadid, käeõndla kaitsmed, õlakaitsmed, piigitoed ja soomuskindad. Soomus kindad kaitsesid enamasti lööke vastu nukke ja sõrmi. Pilt 2.2 Keskaja käsivarreplaadid Pilt 2.3 Keskaja soomuskindad
Varasemast jast pärinevad mõningased arheoloogilised leiud (Eestis leitud 6-7 fragmenti,mis pärinevad 5.-7. sajandist ja leitud kalmetest) pikk raud detail keskel laiend ja lainedil koonus- kuhik. Kuhik seest poolt on tühi ning sellel on käepide. Kui kilp kätte võtta siis käsi läheb kuhiku sisse, et kilbi tasakaal/raskuskese oleks paigas. Teated puuduvad kuni 11. sajandini. Kuulus vaip 11. saj lõpust näitab, et kasutusel oli 3 tüüpi. Peamiselt mandlikujulised. Mitu kinnituskohta x-nahkrihmad ülemises otsas kinnitamaks õlakaitseks, = randmekinnitus. Kui käsi neist kinnitustest läbi panna oli võimalik ka vasaku käega hobust juhtida. Pikkuselt alumine ots ulatus üle põlve, kaitsmaks löökide eest mida jalgadesse üritati anda. 12. sajandil kilbi kuju pisut muutub: kolmnurksem ja pisut kooldus/kumeram. Kui arvesse võtta, et kilbid olid puidust ~2 cm paksused, pidi koolutamiseks kasutama õhukest plekki, tugevdamaks kilbi servi. 13. saj
levisid need ka Venemaale. Kasutati neid ka mingil moel nagu soomusrüü ja rõngasrüü seguna. Omal ajal olid nad aga siiski ka täiesti erinevat tüüpi kaitserüüd. Näeb välja nagu soomused ning on kinnitatud nahkaluse peale. Lamellrüü – Tuleb kasutusele pronksiajal ning soomusüüga võrreldes on tal mõnevõrra suuremad plaadid. Erinevalt soomusrüüst ei kinnitata neid nahkaluse peale, vaid plaatides on nagu avaused, kust pannakse nahkrihmad läbi ning tõmmatakse nii pingule, et need osaliselt katavad üksteist. See rüü pannakse mõnest muust materjalist aluse peale. Võimaldab küllaltki hästi liikumist ning on küllaltki hea kaitserüü tüüp. Neid kasutati rohkem idamaades, kuid viikingiajal jõuab neid mingil määral ka Põhja-Euroopasse. Eestis ei ole ühtegi näidet. Põhjarahvaste puhul on neid plaadikesi valmistatud luust ja sarvest ning veel 19. sajandil olevat mõngingad rahvad neid kasutanud.
annaabi.ee 
