Enamasti tegid lapsed oma mänguasjad ise Puust loomad Pajupill Riidest loomad Puuklotsid Mängud Rattaviskamine Siga Hüpati keppi Arstiabi Arstiabi puudus (lähim arst ja apteek asus liiga kaugel) Arstiabi maksis väga palju Lepiti pigem kohaliku külatarkade abiga Külasepp tõmbad oma tehtud tangidega hambaid välja, pani paika väljaveninud liigeseid Haigused ja nende ravi Nahakoi korral määriti hapuoblikat või tulikamahla nahale Sügelistest saadi lahti väävlijahust ja sulatatud rasvast salviga Veri suleti ämblikuvõrguga Mädanevale haavale pandi ploomirasva Kõha puhul vehvermentsi tilku Ussihammustuse korral kaevati jalg põlvest saadik maa sisse, või tehti lehmasõnnikust kompressi TÄNAME KUULAMAST
Iseloomulik on tundla laienenud aluslüli. Eestist on teada üle 60. Sugukond Adelidae - pikktundelkoilased Liblikad ise pole kuigi suured, kuid on silmatorkavad – tihti metalliläikega ning iseäranis isastel eriti pikkade tundlatega. Eestis 16 liiki. Sugukond Tineidae - koilased Peaaegu kõigi koide röövikud toituvad loomsest ainest või ka seentest. Röövikud tihti kaasaskantava tupega. Eestis ca 40 liiki. Siia kuuluvad mõned väga tuntud kahjurid – nt. nahakoi ja riidekoi. Sugukond Psychidae – märslased Röövikud elavad kaasaskantavates märssides. Iseloomulik emaste tiibade taandareng. Eestis 20 liiki. Vaid ühel Eesti liigil on ka emased tiivulised. Sugukond Gracillariidae – keerukoilased Reeglina pikkade tundlate ja saledate tiibadega väikesed liblikad, siruulatus kuni 20 mm. Eestis üle 70 liigi. Sugukond Yponomeutidae – võrgendikoilased Heterogeenne nii liblikate välimuse, ehituse kui eluviiside poolest. Eestis ligi 50 liiki
Alamseltsideks jaotamisel mitu võimalust. Meie jaotame nad pisiliblikateks ja suurliblikateks Liikide arv: 150 000 (liikide arvu poolest teine selts mardikaliste järel), Eestis umbes 2388 liiki. Kirjandus: Viidalepp, J. , Remm, H., 1996. Eesti liblikate määraja. Tallinn: 443 lk. + 40 värvitahvlit Õunap, E., Tartes, U., 2014. Eesti päevaliblikad. Varrak: 294 lk. Sugukond koilased Tineidae. Väikesed liblikad, kelle röövikud toituvad kuivanud orgaanilisest ainest. Tuntumad on nahakoi Tinea pellionella , kelle röövik toitub kuivanud loomanahkadest, riidekoi Tineola bisselliella, röövik toitub villasest riidest ja villast. Sugukond kapsakoilased Plutellidae. Kapsakoi Plutella maculipennis röövikud toituvad kapsa ja teiste ristõieliste lehtedes kaevandades. Sugukond sulgtiiblased Pterophoridae. Sulgtiiblane Pterophorus pentadactylus paistab silma lõhestunud tiibade ja valge värvuse poolest. Sugukond leediklased Crambidae
ei toitu valmiku eas üldse. Vastsed on röövikud. Röövikute välimus ning karvasus on liigiti väga erinev. Paljude karvaste röövikute karvad on kergesti murduvad ja seetõttu võivad tungida naha sisse või tekitavad sissehingamisel allergiat. Osa karvu on ühenduses mürginäärmetega. Koilased on mitmesuguse suurusega, kuid enamasti väikesed, sageli karvase peaga liblikad, kelle vastsed elavad võrgendist tuppedes. Rida sünantroopseid liike nagu nahakoi, riidekoi, tapeedikoi ja terakoi. Võrgendikoilased on enamasti valged, väikeste mustade täpikestega punkteeritud tiibadega. Vastsed elavad hulgakesi koos võrgendist pesas, hiljem liiguvad laiali, kuid tegutsevad võrgendi all. Nukkuvad sealsamas siidjas kookonis. Toomingatel on tavaline toominga-võrgendikoi, õunapuudel õunapuu-võrgendikoi. Klaastiiblased on kiletiivalisi või kahetiivalisi (sääski) meenutavad liblikad. Tiibadel esinevad soomused peamiselt soontel
annaabi.ee 
