Polümorfism Punetavad laigud ja paapulid, mille tipus on 13 mm läbimõõduga õhukeseseinalised, seroosse sisuga villikesed Mõne päeva jooksul muutub villikeste sisu häguseks, kuivab ja moodustab kooriku, Koorikud irduvad 23 nädala pärast Diagnostika Põhineb anamneesil ja kliinilisel leiul lööbe algus peanahalt polümorfne tsentripetaalne paigutus Tsütoloogia ja mikroskoopia ei võimalda eristada HSVst Ak määramine, PCR Nahabiopsia pole näidustatud Epidermiserakkudes balloneeruv degeneratsioon, hulgituumsed hiidrakud Diferentsiaaldiagnostika Dissemineeritud vöötohatis Herpeetiline ekseem Urticaria papulata Teised viiruseksanteemid (Coxsackie, ECHO) Ravi Sümptomaatiline antihistamiinikumid paratsetamool Antibiootikumid sekundaarse bakterinfektsiooni korral Raskekujuline infektsioon süsteemselt atsükloviir ( po 20 mg/kg 4x p) 7 päeva ( iv 10 mg/kg 3 x p)
Areneb välja 1-5ndal eluaastal Pole leitud haigusetekitaja geeni Mõlemal vanemal haigus-lapsel 70% tõenäosusega Kuiv nahk nahabarjääri kahjustuste tõttu Nahas vähe keramiide (suur aurustumine) Reaktiivsus erinevate keskkonnategurite suhtes Keha ei tooda piisavalt antimikroobseid peptiide DIAGNOOSIMINE On olemas ka kaks üldist haiguse diagnoosimise viisi: a) Bosi mudel; b) Holdeni ja Parishi mudel Vahel harva nahabiopsia Laboratoorsed uuringud RAVI Elukeskkond Allergiatestid Pesemisvahendid Toitumine (muna, soja, nisu, oder, rukkis) Puu-, juur- ja puuviljade kuumutamine/külmutamine Valgusravi Kortikusteroididega ravi (lokaalne ravi) Süsteemne ravi
Antud asjaolu suurendab võimalust, et PFi tekitavad ka antikeratitsüüte ja DSC1 sihtivad IgE antikehad. IgA ja IgM antikehad on väga harva esinevad PFi puhul. Uuringud näitavad, et koertel tuvastati PF positiivsetel koertel peamiselt IgG antikehi, kuid inimestel oli DSC1 vastu suunatud nii IgG, IgM kui ka IgE antikehad. (Bizikova et al., 2014b) Diagnoos põhineb kliinilisel leiul ning histoloogiliste, immunopatoloogiliste ja seroloogiliste uuringute tulemusel. Diagnoosimise aluseks on nahabiopsia leid ning diagnoos kinnitatakse immunofluorestsentsmeetodiga. (Tater et al., 2010) Haiguse kulg on enamasti krooniline ning aeglane. Kui ravi ei alustata, siis lööve laieneb ja võib komplitseeruda eluohtliku infektsiooni või metaboolsete häiretega valgu ning vedelikukaotuse tõttu. Epiteelbarjääri ulatusliku kadumise tõttu on infektsioonirisk suur. Raviga tuleb alustada kohe, kui haigus algab, esikohal on süsteemsed glükokortikosteroidid,
.......................... 9 Üldiselt pärilikest nahahaigustest Pärilike nahahaiguste ehk genodermatooside all mõistetakse tavaliselt monogeenseid haigusi, mis päranduvad klassikaliste Mendeli pärilikkuseseaduste järgi. Osa neist haarab ainult nahka, teiste puhul on nahasümptomid ainult üks osa üldisest sümptomatoloogiast. Päriliku nahahaiguse diagnoos põhineb kliinilisel pildil, haiguste tekkeperioodil (vastsündinu, väikelapseiga), perkonna anamneesil ning nahabiopsia histoloogilisel või elektronmikroskoopilisel uuringul (või mõlemal). Üha rohkem on välja töötatud geeniproove. Uuringud viiakse läbi regionaal- ja ülikoolihaiglate nahahaiguste kliinikutes, kuhu on koondatud ka patsientide jälgimine. Varajane ning õige diagnoos ei ole üksnes akadeemiline küsimus, vaid äärmiselt oluline ravi, prognoosi hindamise ja pärilikkusnõustamise seisukohalt. Suurem osa genodermatoosidest avaldub juba varases lapseeas, kuid on ka erandeid
, 2015; Li ja Wakeland, 2015). Ka on teadmised haiguse etioloogiast puudulikud, kuid üldiselt usutakse, et autoimmuunsus kujuneb geneetika, epigeneetika ja keskkonnafaktorite koosmõjul (Li ja Wakeland, 2015). Diagnoosimisel võetakse arvesse kliinilist pilti ning diagnoos kujuneb välistamise meetodi tulemusena (Hensel jt., 2015) Inimeste psoriaasi, mis kuulub naha autoimmuunhaiguste hulka, korral on võimalik teostada histopatoloogilist analüüsi. Nahabiopsia on üks levinumaid ja efektiivseimaid meetode. Selle tõhusa meetodi puuduseks on invasiivsus ning haiguse varajases kujunemisjärgus ei ole patoloogilised muutused täheldatavad (Jiang, jt., 2015). Nii nagu on seda psoriaas, on ka koerte atoopiline dermatiit (AD) multifaktoriaalne haigus, mille avaldumist mõjutab mitmete faktorite koostoime (Nutall jt., 2013). Sarnane haigusseisund on atoopia-sarnane dermatiit, mille
annaabi.ee 
