peamiselt arengule ja heaolu edendamisele läbi osariigi, turu ja kolmanda sektori tugevdamise. Läbi nende reformide rakendati ellu poliitikat ja lisati ühiskonnale väärtuseid. Alates 1989a-st kasutab Porto Alegre linn kodanike osaluse tõstmiseks Osalusdemokraatia Eelarvet (The Participative Budget). See tähendab, et linnakodanikul on õigus osaleda istungitel ja osaleda linna raha kasutamise otsustes. Protsess toimib järgnevalt – kohaliku omavalitsuse piirkondades, linnaosades, naabruskondades viiakse läbi koosolekuid, kus arutatakse paikkonna teemasid. Koosolekutel valitakse delegatsioon, kes esindab ja kaitseb kohalikku kogukonda linnavalitsuse istungitel. Osalusdemokraatiaga eelarvesüsteemil on suur toetus, see on tõstnud kodanike osalemist kogukonnas ja tõstnud vastuvõetud otsuste legitiimsust. Sama eesmärki kannab ka Porto Alegre linnavalituses algatatud Kohaliku Juhtimise Solidaarsuse Programm (Solidarity Local Governance). Eesmärkidena on sõnastatud –
Lisaks leiti, et võrreldes töölisklassiga saavutavad keskklassi lapsed suurema tõenäosusega kõrghariduse juhul kui nende vanemad seda soovivad. Ühes teises uuringus (Harding 2011) seletati akadeemilise edu ja päritolu seost kasvukeskkonna mõjuga läbi kultuurilise modelleerimise teooria. Harding leidis, et kõige madalama staatusega piirkondadest ning linnaosadest pärit noorukid vastavad tõenäolisemalt, et ülikoolis õppimine ei ole nende jaoks ihaldusväärne. Paremate eelistega naabruskondades ollakse kõrgkooli mineku ihaldusväärsuse suhtes konsensusel. Uurijate sõnul ei ole siinkohal tegu ainult haridust mitteväärtustava keskkonna mõjuga vaid põhjusi tuleb katsuda laiemalt mõista ka kultuurilise modelleerimise lähtekohast – kultuuriline heterogeensus1 tingib olukorra mille mõjul noorukid ei suuda oma hariduslikke eesmärke mõista ega realiseerida. Milliste loengus käsitletud teemadega antud artikkel seostub
kes tavaliselt elavad lähestikku (Säästva Eesti Instituut, 2017). Teiselt poolt leviv arusaam ütleb, et kogukond ei seotud mitte niivõrd geograafilise asukohaga, vaid sellega, kas ja millised on inimeste ühised eesmärgid ja huvid. Kogukonnauuringu kohaselt, on kogukondade peamine tegutsemise põhjus arendada kultuurilist isetegevust ja suhelda kohalikega. (Vihma & Lippus, 2014) Selle põhjal võiks justkui väita, et kogukonnad tekivad peamiselt ikkagi oma naabruskondades. Siiski eristatakse kolme erinevat tüüpi kogukondi: esimene on huvipõhine kogukond, teine väärtuspõhine ja kolmas avatud tüüpi kogukond. Kui väärtuspõhine kogukond omab ühiseid arvamusi ning ajalugu ja huvipõhistel on peamine rõhk just suhtlusel, siis avatud tüübis võivad osaleda kõik ja see koondub peamiselt ühe kooskäimiskoha ümber. (Bugarszki et al, 2015) Nii võib öelda, et kogukonnad kujunevad nii
kindlasti üheks suurimaiks riikliku julgeoleku alandajaks. Kodanikuorganisatsioonidel, huvigruppidel, sotsiaalsetel gruppidel on minu arvates oluline roll nii riikliku kui ka kogukondliku julgeoleku tagamisel. Kogukondliku turvatunde alandajateks võivad olla näiteks kuritegevus ja ka linnastumine (Inglehart, Norris, joonis lk 78). Ebakindlust esineb rohkem nende seas, kes elavad läbi suuri sõdu, looduskatastroofe, kasvavad üles ohtlikes naabruskondades ja lisaks ka nende seas, kes on rahvastiku haavatama osad- vanurid, vaesed, naised ja vähem haritud inimesed (Inglehart, Norris, lk 77-78). Ma arvan, et vanurite ja ka vähem haritud inimeste ebakindlust vähendaks kindlasti see kui neid kaasataks kogukonna tegevustesse rohkem. Kuid lisaks sellele peavad nad ka ise aktiivsemad olema. Et edasi anda liikmelisuse arusaama, ehitada kogukonda või luua legitiimsust, kõik mis on seotud kodanike osaluse
annaabi.ee 
