Näiteks puuduvad siit andmed omanäoliste, peene labasekoelise linase keskosaga õlalinikute kohta, mida kanti kõigis ülejäänud Mulgi kihelkondades ja millel otstesse olid sissekootud jämedamast mustjassinisest ning peentest punastest villastest lõngadest reljeefsed triibud. Samuti ei kodunenud siin Hallistes, Karksis, Tarvastus ja Paistus ülipopulaarsed ruudulised viielõngalised tekid, vaid kanti visalt musti sõbasid. Peakatete osas võtsid Helme naised naaberkihelkonna Rõngu eeskujul omaks väikese tülltanu ja pikk-kuue kõrval kodunes siin ka kampsun.
eesmärgil abiliseks prof. O. Kloeppeli juurde, kellega tal oli kujunenud hea kontakt. Selle aja jooksul osales ta hoonestuskavade koostamisel, ühe teatri- ja kontserdisaali ning kogudusemajaga kiriku projekteerimisel, samuti mitmesuguste rekonstruktsioonide juures, ühtlasi pidi ta valmistama makette. Danzigist saabus A. Kotli koju Väike-Maarjasse 1928. a. lõpul ja peagi seisis ees sõjaväeteenistus, kuid ta jõudis end veel enne tööle rakendada. Küllap olid Simuna seltsid kuulnud, et naaberkihelkonna köstri poeg on verisulis arhitektina kaugelt koju jõudnud ja tellisid seltsimaja projekti. Hoone valmis 1930. a., puumaja põletasid maha 1944. a. taganevad sakslased ja praegu kerkib samal kohal 1960. a. ehitatud kultuurimaja. Järgnevalt teenis A. Kotli veebruarist 1929 sundaega kaitseväes, asukohaga peamiselt Ropkas. Sõjaväest vabanes ta 1930. a. jaanuari lõpus kaprali auastmes ja nüüd oli aeg küps hakata tõsiselt arhitektuuri tegema. 2. 1930. aastad 2.1. Eluloost A
mis pidi tähistama Tartumaa rahvariiete põhivärvi, kuid tõeliselt kujutas Saksa riigilipu värve ja demonstreeris baltisakslaste riigivaenulikkust. Kui lauljatele olid kätte antud peomärgid ja peakorraldajatele värvilised õlalindid, hakkas pidutalitajate peamees Põltsam tegelasi seadma pidulikku rongkäiku, mille järjestus oli loosi teel kindlaks määratud. Peaaegu kõigil kooridel oli oma lipp, üksikud liputa koorid ühendati mõne naaberkihelkonna lipu alla. Rongkäigus lehvis 37 lippu, mis tõstsid oluliselt peo välist dekoratiivsust ja suurendasid pidulikku meeleolu. Lipule soovitati kirjutada koori nimi. Arutluses soovitati lipule kirjutada kihelkonna nimi, kuna see olevat vajalik pealtvaatajaile ja korraldajaile koori äratundmiseks ning leidmiseks. Lippudele soovitati peale kohanime kirjutada veel midagi poeetilist,näit. laulujumal Vanemuise nimi. Tormale soovitati Kalevit,
1794. aastal suri ka ta naine. Põltsamaa majanduslik ja kultuuriline õitseaeg Põltsamaa kihelkond oli oma pindalalt üks suuremaid tervel Liivimaal, kuid suhteliselt hõredalt asustatud. 1782. aastal elas Põltsamaal 470 sakslast ja 6700 pärisorja.Põltsamaa kihelkonda kuulus üheksa mõisa: Vana-Põltsamaa, Uue-Põltsamaa, Kaavere, Adavere, Pajusi, Lustivere, Rutikvere, Kalliküla ja Tapiku. Peale nende mõisate kuulus Põltsamaa pastori kirikliku hoolduse alla veel neli küla Laiuse naaberkihelkonna Kurista mõisast. Kihelkonnas elanud mõisnikud moodustasid kihelkonna kirikliku omavalitsuse- kirikukonvendi, mis tuli kokku kaks korda aastas. Major ja kirikupatroon Woldemar Johann von Lauw oli Vana-Põltsamaa ja Pajusi omanik. Ta rajas Põltsamaale vasekoja, tärklisevabriku, parkimistöökodasid, Lasone rohelise klaasi koja. Uued rajatised olid aga kulukad ja paljud suleti. Kui Lauw suri, ta ettevõtted pankrotistusid ja lõpes Põltsamaa tööstuslik õitseaeg.
annaabi.ee 
