Veel tuleks mainida Julius Margi tööd eesti sõnade etümologiseerimisel ehk sõnade päritolu ja sugulussuhete uurimisel, eriti põllundussõnavara algupära selgitamisel. Arvestavaid lisandusi meie keele sõnaselgitusse on andnud ka dotsent Paula Palmeos ja professor Paul Alvre.(Rätsep 2002: 47-48) Eesti keele sõnavara päritolu uurijate esirinnas on olnud alates 1930. aastate algusest Paul Ariste. Teda on paelunud eesti keele kontaktid naaberkeeltega. Tema loodud uurimused eesti- rootsi, eesti-alamsaksa ja eesti-vene leksikaalsetest ehk sõnavaralistest vahekordadest on põhjapanevad. Oma töödes on ta andnud seletuse ligemalt kahele tuhandele sõnale. Tema eestvõtmisel alustati eesti sõnade etümoloogilist ehk sõnade päritolu uuriva kogumi loomist TRÜ soome-ugri keelte kateedris. Kahjuks hävis pooleliolev kogum peahoone põlemisel. Praegu on tehtud algust Keele ja Kirjanduse Instituudis uue kartoteegi rajamisega.(Rätsep 2002:48)
ilmunud kogumikes on avaldatud arvukalt artikleid eesti murretest. Eesti murdeid on üksikute teadlaste poolt uuritud ka Soome ja Rootsi ülikoolides. Helsingi ülikooli soome-ugri keelte osakonnas kaitses Eino Koponen doktoritööd lõunaeesti sõnavara algupärast (Koponen 1998). Läänemeresoome keelte emeriitprofessor Seppo Suhonen on uurinud lõunaeesti keelelist kujunemist (2002), setu morfoloogiat (1997a), leivu keelesaare murde erijooni (1997b) ja kirderannikumurde suhteid naaberkeeltega (2000). 203 Turu ülikoolis on tegelnud jätkuvalt eesti murretega emeriitprofessor Kalevi Wiik. Viimastel aastatel on ta avaldanud uurimused lõunaeesti keelelise algupära käsitlemisest (1998), põhja- ja lõunaeesti murrete piirist (1999b) ja lõunaeesti murdepiiridest (1999a). Samas ülikoolis töötav Ulla Palomäki on uurinud võrdlevalt soome ja eesti murrete häälikumuutusi (nt Palomäki 2002). Soome ja üldkeeleteaduse osakond andis välja omaette raamatuna
Mai Loog (1991- 6) on väitnud, et slängi võib ilmuda erinevatel keeletasanditel: foneetilisel, morfoloogilisel, sõnamoodustasandil, süntaksis ja semantiisel tasandil. Tavaliselt on slängiks peetud erilist sõnavara. 1.3 Eesti keele slängi sõnavara. Paul Ariste on üks esimesi autoreid, kes on uurinud eesti keele sõnavara ala. Oma töödes sõnavarast, on ta leidnud seletuse umbes kahele tuhandele sõnale. Ta on sidunud kokku eesti keele kontaktid naaberkeeltega (Rätsep 2002: 48). Andrus Saareste on ka suutnud tähelepanu tuua slängi arenemisele ja selle uurimisele, kes avaldas ajakirjas ,,Eesti Keel" artikli ,,Vooludest ja liikumistest". Slängiuurijad nagu Tõnu Tender, Andrus Saareste, Eric Partridge väidavad, et slängi on lihtne kasutada, aga väga raske defineerida. Kuigi on esitatud üks slängi mõiste definitsioon: ,, släng on mingile sotsiaalsele rühmale, klassile, ühe ja sama eriala inimeste, sõpruskondaddele jne
Seega võib sõna vanus viidata päritolule. Järelikult on oluline kindlaks teha, millal on sõna kirjalikes allikates registreeritud. Näiteks ei ole sageli häälikuliselt aluselt võimalik otsustada, kas sõna on laenatud alamsaksa või saksa keelest, sest nende keelte vasted langevad kokku. Kui selline sõna on registreeritud eesti 16.–17.saj kirjakeeles, on tegemist pigem alamsaksa kui saksa laenuga. Olulist lisainfot annab sõna murdelevik. Kontaktid naaberkeeltega on olnud intensiivsemad nende läheduses kõneldavatel murretel. Päritolu väljaselgitamiseks tehakse vana kirjakeele analüüsi, õpitakse üldajalugu ja etnograafiat tundma, võrreldakse nimetamismotiive tähendusülekande mõistmiseks – st uuritakse palju tausta. 6. Mida tähendab häälikulooline meetod? (Metsmägi 2012; lk 18-20) Häälikulooline meetod (tähtsaim meetod) on tüvede etümoloogiliste seoste kindlakstegemine häälikuseaduste
annaabi.ee 
