komponendiks. Autor valmistas ette Firenze konverentsi 1988, kus ta proovis mõistet veel 4 põhjalikumaks teha. Ta pakkus välja selgitava raamistiku ja tõstatas küsimuse, kas see andis ülevaate seosest sündimuse, suremuse ja rände kohta teises demograafilises üleminekus. Ta vastas, et pole kahtlustki, et piisav, et mõista, et muutusprotsess, mille see läbis, ei olnud üksteisest sõltumatud. Põhjus, üritades hõlmata suremust ja rahvusvahelist rännet kontseptsiooni, tulenes empiirilistest tähelepanekutest. Ootamatu eluea tõus sünnihetkel ja täpsemalt vanemas vanuses, üllatas demograafe peaaegu samapalju kui väheneb sündimus. Naiste eluiga sünnihetkel võib ulatuda 80aastani ja rohkem, nagu näitavad mõndade riikide andmed, näiteks Jaapan. Ja mis puudutab rännet, oli olnud näiteks mitmetes Lääne-Euroopa
On olemas mitu samatähenduslikku vormi, nt aastatest e aastaist, kivisse e kivvi. Paljudel juhtudel ei saa rööpvorme teineteisega asendada stilistilistel põhjustel, nt ei öelda kunagi *Panin riided kapisse või *kukkusin jõesse Norm – keelekollektiivis iseenesest tekkinud arusaam selle kohta, mis on kirjakeeles õige. Norming – normimise tulemusel kehtestatud reegel. Grammatiseerumine – keeltes pidevalt toimuv ühesuunaline muutusprotsess, mille käigus iseseisev leksikaalne või vähem grammatiline üksus areneb grammati-lise(ma)ks üksuseks. Seda iseloomustab ahel, mis algab iseseisvast sõnast ja kulgeb järjest suurema grammatilise seotuse suunas: TÄISTÄHENDUSLIK SÕNA > SUHTESÕNA > KLIITIK > AFIKS > 0. Enamasti on esimeseks astmeks tähendusmuutus, mille tulemuseks on siirdumine täistähenduslike sõnade klassist abisõnade klassi
põhjustel, nt ei öelda kunagi *Panin riided kapisse või *kukkusin jõesse, kuigi puhtvormiliselt oleks see võimalik. Aga: Olin kiindunud sellesse jõesse ~ jõkke? 17) Morfoloogiline protsess operatsioonid, mida rakendades moodustatakse valmis sõnavorme. 18) Norm keelekollektiivis iseenesest tekkinud arusaam selle kohta, mis on kirjakeeles õige. Norming normimise tulemusel kehtestatud reegel. 19) Grammatiseerumine keeles pidevalt toimuv ühesuunaline muutusprotsess, mille käigus iseseisev leksikaalne või vähem grammatiline üksus areneb grammatilise(ma)ks üksuseks. Seda iseloomustab ahel, mis algab iseseisvast sõnast ja kulgeb järjest suurema grammatilise seotuse suunas: TÄISTÄHENDUSLIK SÕNA > SUHTESÕNA > KLIITIK > AFIKS > 0. Nt *kansak > kansa > kaas > ka(a) > -ga. desemantisatsioon; ekstensioon; dekategorisatsioon erosioon Enamasti on esimeseks astmeks abisõnastumine, siirdumine täistähenduslike sõnade
Kui käesolevat tegevust on uuritud, on samalajal arendatud uusi töövahendeid ja uusi töömudeleid. IV ETAPP Uute vahendite ja mõtete kohandamine praktikasse Tõenäoliselt märgatakse puudusi planeerimisel. Koostöös täpsustatakse ja parandatakse puudused. Mõnda planeeritud asja ei saa ellu viia, mõnda valdkonda lisatakse uusi tegureid. V ETAPP Uue tegevuse kinnistamine Esmalt tuleb uut tegevust harjutada. Arvestada tuleb sellega, et areng ei saa kunagi olla “lõplik”. Muutusprotsess Töö laabub probleemideta seni kui tuleb muutusi töö eesmärkides või töö sooritamises. Muutusteprotsessis töötegija muutub ebakindlaks, esmalt tekivad kõhklused ja kartus. Tuleks uurida millest on tekkinud probleemid. Vajadus omandada uusi teamisi innustab uut juurde õppima. Uue õppimisel saab võrrelda ja selgitada oma eelnevaid seisukohti ja viia sisse muutusi oma töös. Kui muutused sobivad, siis seada uued eesmärgid ja õppida töös juurde
annaabi.ee 
