Muusikal Viiuldaja katusel (0)

Muusikal „Viiuldaja katusel“ Külastasin 20. septembril eelmisel aastal rahvusooper Estoniat, kus sel õhtul mängiti Joseph Steini, Jerry Bocki, Sheldon  Harnicki muusikali „Viiuldaja katusel“. Etenduse lavastas Georg Malvius,kes võttis   selle   teosa   lavastamise   Estonias   ette   juba   teist   korda.   Osades:   Mait   Malmsten,   Evelin Võigemast, Helgi Sallo, René Soom, Mati Vaikmaa, Kadri Kipper, Kaia Oidekivi jt. Muusikal põhineb Ukrainas sündinud modernse jidiši kirjanduse esindaja Šolem Alejchemi (1859– 1916)   jutustusel.   Piimamees   Tevje   lugu   sündis   1894.   aastal,   1964.   aastal   valmis   selle   järgi ülimenukas Broadway muusikal. Muusika autor on Ameerika helilooja Jerry Bock (1928–2010), kellele „Viiuldaja katusel“ oli esimene tõsisem teos. Libreto kirjutas Ameerika näitekirjanik Joseph Stein (1912–2010), kes oli pärit Poolast sisserännanud juutide perest. Laulutekstide autor Sheldon Harnick sündis 1924. aastal Chicagos ja sai tuntuks eelkõige oma vaimukate laulutekstidega. See  on südamlik lugu  Venemaal  väikeses juudi  külas (štetlis) elavast  piimamees Tevjest, tema naisest Goldest ja nende viiest tütrest. Tevjel on oma tütardega muret küll, nad tuleb ju kõik mehele saada ja võimalikult hästi. Ka Tevje naine Teravakeelne Golde ihkab kõige enam just seda, et tütred saaksid hästi mehele ja saaksid parema elu peale. Lavastus algabki küla kosjamoori Yente uudisega, et ta on leidnud vanimale tütrele Tzeitelile kosilase – vana lihuniku. Tzeitel aga ei taha vana meest, sest tal juba on armastatu, lapsepõlvesõber rätsep Motel. Väga „hästi“ ei lähe ka kahe järgmise tütre abieluplaanidega.   Tevje   vanuselt   teine   tütar   Hodel   armub   sõnakasse   tudengisse   Perckikisse, noormees arreteeritakse, saadetakse Siberisse, Hodel läheb temaga kaasa. Keskmine tütar Chava aga armub vene noormees Fedkasse, mis on eriti hull, sest ta ei tunnista juudi usku. Perekond ütleb temast   lahti,   noored   põgenevad.   Ukrainas   toimuvad   juudivastased   pogrommid.   Ka   Anatevka juutidele antakse kolm päeva asjade pakkimiseks ning nad aetakse kodudest välja. Piimamees Tevje  on  omamoodi  juudi  filosoofia  kandja,  etenduse  vaimukamad  kohad  on Tevje dialoogid   (pigem   siiski   monoloogid)   jumalaga.  Ta   kaalumine   vanade   traditsioonide   ja   uue   aja kommete vahel on haarav. Ehkki ta peab rangelt kinni juudi traditsioonidest, on ta valmis neid ka murdma,   kui   mängus   on   tütarde   õnn.   Tuleb   käia   ajaga   kaasas.   Samas   on   ka   siin   oma   piir, usuvahetust ta andestada ei suuda. Traditsioonid on need, mis aitavad ebakindlas elus tasakaalu säilitada. Ja muidugi muusika ja laulud. Need on erakordselt kaasahaaravad ja mõjuvad, temperamentsed, pikitud rahvalike meloodiatega. Kõige eredama mulje jättis Tevje laul „Kui ma oleksin rikas mees“ ja   kõige   südamlikum   oli   Tevje   ja   Golde   duett   „Kas   armastad   mind?“,   kus   mõlemad   lõpuks tunnistavad, et armastavad teineteist.


Kokkuvõttes lavastus mulle meeldis, selles oli nii nalja kui nuttu. Silmad olid märjad mõlemal puhul. Ehkki lugu oli kurb, oli õhkkond siiski helge ja eluterve, muresid aitas leevendada särav huumor  ja  rõõm  väikestest  asjadest  elus.  Kaasahaaravad  tantsud ja  vaimukate  sõnadega  laulud tekitasid toreda meeleolu.