Mina ja muusika Ma arvan, et inimene ei saa üldse ilma muusikata elada, seetõttu, et kui me olime väiksed, laulsid emad meile hällilaulu. Ma mäletan oma ema lauldud unelaulu, see oli vana vene laul, tema kõla oli väga ilus ja siiras. Pärast seda ma läksin lasteaeda ja seal ma laulsin paljusid muid laule, aga nad ei olnud nii tähtsad. Ma ei osanud veel hästi laulda, ema rääkis, et karu on minu kõrva peale astunud. Kui ma olin seitse aastat vana, läksin muusikaklassi klaverit õppima, võib olla ühendasin sellest ajast teadlikult oma elu muusikaga. Minu elus mängib muusika väga suurt rolli, ma ei saa ilma muusikata pikemat aega elada: tõusen üles kuulan raadiot, sõidan bussis kooli kuulan mp3 pleierit, koolis kuulan ka mõnikord pleierit ja nii edasi. Vist see ei ole hästi, et ilma muusikata ei saa mitte midagi teha. Muidugi ma ei kuula kõike valikuta, siin aitab mind isa. Ta on tõeline muusikagurmaan, ta
aastatel Euroopasse hakkas levima, siis Euroopa muusikud ütlesid dzässi koht ainult head. Nad nimetasid dzässi Ameerika muusikaklassiks. Denveris sündinud Paul Samuel Whiteman üritas dzässi paremaks muuta. Ta arvas, et dzäss oleks täiuslikum, kui dzässimängijatele kirjutada mõned noodid ette ja vähendada improviseeringut. Nii muutis ta dzässi inimestele meeldivamaks. Ta üritas rahvale näidata, et dzäss ei ole pelgalt sensuaalne neegrimuusika, vaid on kogunisti Euroopa muusikaklassi tasemel. Mõne aja pärast ilmus rahva ette New Orleansist pärit Louis Armstrong. Louis avaldas dzässi arengule tugevat mõju, muusika fookus liikus kollektiivselt improvisatsioonilt sooloesitusele. Selle korra töttu sai ta hakata üksinda dzässi esitama. Louisel oli omapärane hääl, mis oli hästi äratuntav. Üha rohkem hakkas dzässi kuulama ka haritud seltskond. Seda seetõttu, et paljud muusikud olid dzässi muusikalisemaks muutnud
Oma elu esimesed 12 aastat elas Hedvig Tõrvas vanaema Anna juures, seal kujunes temast lüürilise iseloomuga looduslaps. Emotsionaalsust ja looduslähedust on tugevalt tunda ka kõigis tema lauludes. Varajase lapsepõlveaja muusikaliste mõjutajatena on Hedvig nimetanud ansamblit Fix, hiljem ABBAt ja ema kassettidelt kuuldud afroameerika juurtega rütmimuusikat. Kaheteistkümneselt kolis Hedvig Tallinna ning asus õppima Tallinna 21. Keskkooli muusikaklassi. Keskkooliõpingud jätkusid Tallinna 60. Keskkoolis ning muusikaõpingud Tallinna Muusikakoolis klaveri erialal, mille 1992. aastal edukalt lõpetas. Kuigi lõpetanud kooli viitega, otsustas Hedvig edaspidi iseõppimise kasuks. Hedvigi sõnul on ta tänulik klaveriõpetaja Maire Roovikule, kes ei lubanud tal õpinguid katkestada, nii sai Hedvig hea muusikalise hariduse ning armastuse klassikalise muusika vastu just seal. Samas paelus Hedvigit ka laulmine
Üks olulisemaid jazzmuusika propagandiste ja tutvustajaid on Eestis olnud Valter Ojakäär, kes on mitme raamtu, paljude artiklite ja raadiosaadete autor. Hedvig Hanson (s. 1975): Hedvig Hanson on Eesti jazzlaulja, kes kogub kuulsust ka välismaal. Hedvigi ema oli laulja ja isa laulev näitleja, ilmselt sealt see pisik edasi kandunud ongi. Tõrvas sündinud Hedvig elas oma elu esimesed 12 aastat vanaema Annaga. Kaheteistkümneselt kolis Hedvig Tallinnasse ja asus õppima 21. Keskkooli muusikaklassi. Keskkoolis õppis Hedviga 60. Keskkoolis Lasnamäel ning jätkas õpinguid ka Tallinna Lastemuusikakoolis klaveri erialal, mille 1992. Aastal lõpetas hindega viis. Linnaelu aga väga ei meeldinud noorele andekale muusikule ja ta ise kippus tihti koju tagasi, kuid erinevad muusikaõpetajad suunasid teda pidevalt klassikalise muusika poole. Esimene suurem võit tuli mainekalt laulukonkursilt ,,Kaks takti ette",millele järgnes peagi ka tööpakkumine Kanal 2lt
Ta laulis koolikooris. Alguses tiiskanti, hiljem alti, võttis hääleseadetunde ning huvitus väga ooperitest ja kontsertidest, kus koolikaalastega ka käidi. Aastatel 1855-1858 võttis ta ka klaveritunde, misjärel jõudis õpetaja arusaamale, et noormees on väga andekas. Seejärel hakkas õpetaja vend Tsaikovskile muusikateooriat õpetama. Hiljem vabastati ta konservatooriumis klaveritundidest tema andekuse tõttu. 1859 aastal asus Pjotr õppima Vene Muusikaühingu hiljuti avatud muusikaklassi. Kaks aastat hiljem, olles juba kohtuministeeriumi ametnik, tegi ta avalduse muusikaühingu direktsioonile, et astuda peatselt avatavasse Peterburi konservatooriumisse. Kuna Tsaikovski oli väga pühendudnud õpilane, usaldas õpetaja Anton Rubinstein talle harmooniaklassi tundide andmise. 1863-1864 orkestreeris Tsaikovski kõige erinevamatele orkestrikoosseisudele nii teiste autorite kui ka enda kirjutatud teoseid. Samal õppeaastal kirjutas ta suurele
annaabi.ee 
