olid aga kaunistused ja ehted. 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi: vaipseeliku kõrval hakkas levima kokkuõmmeldud ühevärviline seelik, Põhja- Eesti mehed hakkasid kandma põlvpükse, naised pealiniku asemel tanu. 18. sajandil ilmus rõivastusse rohkem ostetud materjale (karrad, siidpaelad, nöörid jne.). Uuendustest olid olulisemad pikitriibuline kahar seelik, pottmüts ja kaunistuselemendina lillkiri. 18. sajandi rõivastest on andmeid palju rohkem: muuseumiesemed, kirjalikud ülestähendused rahvamälestustest, joonitused ja teadusmeeste (J. G. Georgi ja A. W. Hupeli) avaldatud materjalid. Eesti rahvarõivas püsis ja arenes edasi ka 19. sajandil, omandades linnapärasusi (puuvillane vabrikuriie, ostetud pitsid, moelehtedest võetud mustrid). Uute riietusesemetena levivad meestel ja naistel vestid ning kerge ülerõivas vatt (meestel) ja kampsun (naistel). 19. sajandi keskel alanud üleminek linnapärasele rõivamoele kulges eri paigus
muutunud olid aga kaunistused ja ehted. 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi: vaipseeliku kõrval hakkas levima kokkuõmmeldud ühevärviline seelik, Põhja-Eesti mehed hakkasid kandma põlvpükse, naised pealiniku asemel tanu. 18. sajandil ilmus rõivastusse rohkem ostetud materjale (karrad, siidpaelad, nöörid jne.). Uuendustest olid olulisemad pikitriibuline kahar seelik, pottmüts ja kaunistuselemendina lillkiri. 18. sajandi rõivastest on andmeid palju rohkem: muuseumiesemed, kirjalikud ülestähendused rahvamälestustest, joonitused ja teadusmeeste (J. G. Georgi ja A. W. Hupeli) avaldatud materjalid. Eesti rahvarõivas püsis ja arenes edasi ka 19. sajandil, omandades linnapärasusi (puuvillane vabrikuriie, ostetud pitsid, moelehtedest võetud mustrid). Uute riietusesemetena levivad meestel ja naistel vestid ning kerge ülerõivas vatt (meestel) ja kampsun (naistel). 19
17 sajandil aga muutus naiste seelik, see ei olnud enam ühes tükis kangas, mis ümber keha pandi, vaid seelikul oli konkreetne lõige. Mehed hakksid siis kandma põlvpükse ja naised peas liniku aseme tanu. 18 sajandi ilmusid aga riietusse edevad lisandid- paelad, karrad ja nöörid. Seelikutel kasutati pikkitriipe ja pluusidele ilmusid kirevamad tikandid. 18. sajandi rõivastest on andmeid palju rohkem: muuseumiesemed, kirjalikud ülestähendused rahvamälestustest, joonitused ja teadusmeeste (J. G. Georgi ja A. W. Hupeli) avaldatud materjalid. 19 sajandil hakkati kasutama aga vabrikukangaid- riided linnastusid. Uute riietusesemetena levisid meestel ja naistel vestid ning kerge ülerõivas ehk vatt (meestel) ja kampsun (naistel). 20. sajandi alguses kanti rahvarõivaid Setumaal, kohati Lääne-Eestis ja saartel, Kihnu saarel veel meie päevilgi. Eesti rahvarõivastel on rohkesti paikkondlikke erinevusi
Materiaalne pööre Tuldud tagasi esemete uurimise juurde. Vaadatakse ühiseid, uusi praktikaid. · Löfgren enam materiaalsust materiaalse kultuuri uurimisesse. - Asjadeküllus, ühised praktikad, uut tüüpi animism, frustratsioon. - Huvikeskmesee küsimus asjade kasutamisest : valikute tegemisest - uurimiseks vajalik ,,võõristus" (peab tekitaba teatud distantsi), musealiseerimine. - Mälestuste kaudu uurimine, asjade ,,elulood", teine suund asjade eluloos. MUUSEUMIESEMED - ASJAD ARGIELUS. Mis hetkel saab kraamist vääriline ese musealiseerimiseks. Kommunikatiivne pööre kommunikatiivse, semiootilise ja fenomenoloogilise pöörde kaudu on jõutud tõdemuseni: Objektid materialiseerivad muidu immmateriaalseid ning ,,nähtamatuid" suhteid. Iseloomulikud uuringud nt rõivastusest ja elamutest-elamusisutusest. Nähakse sotsiaalseid suhteid, hierarhiate suhteid. Uurida läbi esemete rahvust. 24.03
annaabi.ee 
