(MacDonald, Barrett, 1993) Kõige rohkem meeldib talle lehtmetsa huumusrikas muld või muruga kaetud pinnas (kaasaarvatud aiamuru või golfiväljak). (Hageström, 2010) Toitumiskäigud on tavaliselt 1-5 cm sügavausel, on ka sügevamaid ja 2-3 korruselisi käike (Kirk, 1990). Käikuse süsteem võib olla paarsada meetrit pikk (Hageström, 2010). Alalisema kasutusega urud paiknevad kuni 100 cm sügavusel või veelgi sügavamal pinnases (harva otse suuremate mutimullahunnikute all). Lisaks on mutil 1 või mitu magamiskambrit, mis on vooderdatud sambla, rohu ja lehtedega (on kasutatud ka tehismaterjale, nt tihedaks pallikeseks vormitud sigaretipaberit, väetisekoti tükikesi, kiirtoidukotikesi jms) ja mille loom siseneise järel kindlalt suleb. (MacDonald, Barrett, 1993) Pesakamber on 12-25 cm läbimõõduga 10-70 cm sügavusel. Sellest väljub vähemalt 2 käiku. Pesa ümbritseb ringja radiaalkäikude süsteem, mis on tähtis ka ventilatsiooniks
põllupinna konarused. Sellest tulenevalt võime võrkäket vaadelda ka vabaaktiivmasinana (poolaktiiväkkena). Lüliäke koosneb harkjatest lülidest, mis on üksteisega liigendiliselt seotud. Seepärast nimetatakse seda ka liigendäkkeks. Harkjas lüli on ühtlasi tööseadis, mille tööosaks on lüli alla painutatud ja väänatud harkotsad või lülile kinnituvad pulgad (noad). Lüliäke on peamiselt rohumaa kamara töötlemiseks (samblast puhastamiseks, mutimullahunnikute laialiajamiseks), ent kasutatav ka mullaharimisäkkena. Sageli nimetatakse seda ka heina- või karjamaaäkkeks. Hariäke (kammäke) ei ole tavaliselt iseseisev masin, vaid kuulub täiendtööseadisena laukultivaatori (ka reaskultivaatori, reaskülviku ja vedrupiiäkke) komplekti (joonis 5.2). Selle tööosadeks on pikad vetruvad piid, mis oma ülaotstega kinnituvad põhimasina raamiga jäigalt ühendatud põiklatil. Hariäkke piid paiknevad tavaliselt ühes või kahes reas
(eriti valge ristiku kamara puhul). Karjamaad kahjustavad sageli ka mullamutid, neile meeldib rohkesti juurestatud orgaanilise aine rikas muld, kus on palju vihmausse. Heal karjamaal võib olla kuni 1000 mutimullahunnikut, kui neid laiali ei aja, siis kattuvad nad heintaimedega juba samal vegetatsiooniperioodil ja karjamaa muutub künklikuks. Ebatasane pind takistab tehnikaga töötamist. Mullamutihunnikud tuleks laiali ajada kevadel. Kevadisel äestamisel on mitmekülgne tähendus, lisaks mutimullahunnikute laotamisele eemaldatakse ka kulu. Eriti vajalik siis, kui sügisel on jäänud järelniitmine tegemata. Üleskergitatud kulu kuivab ja laguneb kiiremini. Karjamaid rullitakse pinna tasandamiseks, eriti vajalik turvasmuldadel, kus talvel esineb külmakergitusi(mullas olev vesi paisub ja tõstab pinna kõrgemale), see võib rebida taimejuured katki. Kevadel kui muld sulab, siis juured jäävad välja. Rullimisega vajutatakse üleskergitatud taimed mulda tagasi.
kardaani ja reduktori vahendusel. Võrkäke on pulkäkke eriliik; see on kujundatud silmusjatest pulgalülidest, mistõttu moodustub maapinna konarusi hästi kopeeriv liigendiline lüliraam. Seepärast on võrkäke sobiv hooldusäkkeks (orase, kartulivagude jm äestamiseks). Sugaäke pigem umbrohutõrjeks; Piiäke peenemate piidega kui sugaäke, teravilja saab ilusti äestada. Karjamaaäke koosneb rauast siledatest osadest, ülesandeks on väljaheidete ja mutimullahunnikute laialiajamiseks karjamaal. Sõrmketasäke on vabaaktiivne rootoräke, mille tööosaks on rõhttelje ümber pöörlev sõrmketas. Agrotehniline nõue äestamisel on mullakihi ühtlane läbitöötamine töösügavuses ja pindalaliselt. See üldnõue on täpsustatav järgmiste üksiknõuetega: 1) äestada tuleb õigeaegselt !!! - kevadisel mullaharimisel tähendab õigeaegsus eeskätt mulla sobivat niiskust (kui muld ei kleepu tööseadisele)
annaabi.ee 
