Hellitavalt kirjeldab ta luuletuses, mille pühendas pojale, kuidas talle oli kingiks antud kummagi käe peale laps, et neid hoida ja paitada. ,,Kaks kätt ja üks neist ainsama/ ööga muutunud ülearuseks." Surm saabub äkitselt ning kõik tundub arusaamatu ja ebaõiglane. ,,Ikka mõistusse mul ei mahu see,/ et on mulla sees minu laps." Luuletaja on surmateemat käsitlenud ka veidi teise nurga alt, nimelt jutustanud tulevikust sureva inimese vaatevinklist pigem muretul ja paratamatul moel. ,,Ühel põuasuve päeval,/ kui niisama õitseb nurm,/ sama hajameelse käega/ minu peagi võtab surm." Leinajatele on kaotus palju suurem ja raskem kui lahkujale, kes teab, et saatust ei ole võimalik kuidagi muuta ja kunagi jätavad maailma maha kõik. Kui saabub aeg minna, pole midagi parata. Hoolimata inimeste saavutustest ja tegudest elus, ei suuda keegi surmale vastu hakata. ,,Ja mulla all pea magame me kõik,/ kes maa peal üksteist magada ei lase."
reostusest jagu. Miks uue Eesti Vabariigi algul merereostusest räägiti? Kahel põhjusel. Esiteks on Pärnu jõe jõgikond hästi laiaulatuslik ja 1970.80. aastatel põllumajandustoodangut taga ajades kasutati kolhoosides-sovhoosides kontrollimatult palju väetisi. Kogu väetamis- ja virtsamajanduse jääk lasti kevaditi jõkke. Teiseks tekkis ka Nõukogude ajal jõe äärde palju tööstust. Seega jätkati jõe kallastel tööstuse arendamist nõukogudelikult muretul viisil. Need olid kaks suurt põhjust. Kui tööstus 1980. aastate lõpul langes ära ja kolhoosid kukkusid kokku, siis suur osa reostusest jällegi kadus. Siiski seis oli selleks ajaks katastroofiline, sest 1980. aastate lõpul oli Pärnu lahe veekvaliteet ikka väga vilets. Samas tundus aeg sobiv panemaks venelaste tehtut suure kella külge, sarnaselt fosforiidisõjaga Kirde-Eestis. Pärnakad astusid samasuguse aktsiooni etteotsa: vaadake, mis venelased on meie majanduse ja Eesti
Rääkimise juures vaatas ta enese ette lauale, kus ta parem käsi puhkas. Emiilia kuulas osavõtlikult ja küsis, kui Jaanus vaikis: «Vist liigutab sind messeenia rahva õnnetu vabadusepüüe väga? Sa olid ju, kui ma sisse astusin, nii sügavas lugemises, et minu sammugi ei kuulnud.» Jaanus viivitas vastusega. 56 «Kui inimene ise hädas on või ennast arvab hädas olevat,» ütles ta siis tasakesi, «siis lõikab võõras appihüüdmine ta südant teistviisi kui muretul ajal. Kuidas võiks kannatava, hävineva rahva hädakisa mind liigutamata jätta, kui . . .» Jaanus jäi vait ja pööras näo kõrvale. «Miks sa kurvaks lähed?» küsis Emiilia murelikult. «Mis sa tahtsid öelda?» Jaanus tegi teist juttu: «Vaat' neil inimestel oli rõõmus elu, kes Periklese päevil kauni Ateena kodanikud olid. Jalge all paradiisisarnane maa, pea köhal lõpmatu sinine taevas, vabal merel tiivustatud laevad,
patukahetseja eit, kes imelikul viisil vimma kandis kõigi mustlaste vastu ja kes vaest tantsijannat alati sajatas ja vandus, kui see ta aknaaugust mööda juhtus minema; teine üks preester, kes vastu tulles alati tema poole pilkusid ja sõnu heitis, mis talle hirmu tegid. Viimase asjaolu erutas väga ülemdiakonit, ilma et Gringoire seda erutust suurt tähele oleks pannud; kaks kuud oli küllalt pikk aeg olnud, et muretul poeedil meelest lasta minna tolle õhtu üksikasjad, kus ta mustlastüdrukut kohtas, ja ülemdiakoni osavõttu kõigest sellest. Midagi muud väike tantsijanna ei karda; ta ei ennusta tulevikku ja see kaitseb teda mustlastele nii sagedaste nõiaprotsesside eest. Kui Gringoire talle just mitte meheks polnud, siis vähemalt oli ta venna eest. Filosoof pidas väga kannatlikult vastu säherdusele pla1 4 3 toonilisele abielule. Tal oli ikkagi oma puhkease ja tükike leiba. Igal hommikul läks ta
annaabi.ee 
