· Sagadi mõis oli rüütlimõis Haljala kihelkonnas Virumaal, kaasajal jääb kunagine mõis Vihula valda Lääne-Viru maakonnas. · Mõisa on esmakordselt mainitud 1469. aastal, mil see kuulus Risbiterite perekonnale. · 1684. aastal omandas mõisa kindraladjutant Gideon von Fock. Fockide kätte jäi mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni ja nende ajal rajati ka suurejooneline mõisakompleks.Viimane võõrandamiseelne omanik oli Ernst von Fock. · Kõrge murdkelpkatusega, suurte mantelkorstnate, avara vestibüüli ja saaliga hoone oli ümbruskonnas barokkstiili uhkemaid näiteid. 18. sajandi keskel lasi tollane omanik Johann Ernst von Fock rajad ühekorruselise rokokoostiils peahoone, mis valmis Tallinna arhitekti Johann Nicolaus Vogeli projekti järgi. · 1793-1795 ehitati mõisahoone Gideon Ernst von Focki eestvedamisel ligi kaks korda pikemaks ja sellele anti hilisbarokne väliskuju. Samal perioodil rajati ka peahoone esise väljaku ääres
eraldamise teel. Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist oli Ernst von Stackelberg. Mõisa peahoone on pikk ühekorruseline murdkelpkatusega krohvitud puitehitis. Hoone on algkujul, vanabalti planeeringus hoonena, ehitatud arvatavasti 18. sajandil, kuid on tugevalt ümber ehitatud historitsismiajal, 19. sajandi keskpaigas või teisel poolel. Umbes 1930- 1973 oli mõisas koolimaja( Minu isa käis seal 7klassi), mida on muudetud kooli vajadusi arvestades. Kaasajal on mõis eravalduses. Tänane omanik on Lauri Lõhmus. Kasutatud kirjandus www.tamsalu.ee www.porkuni.ee www.wikipedia.org www.google.ee (pildid)
lasknud kirikut ehitada päeval ehitatu tassis ta öösel laiali. See kestis niikaua, kuni kirikuõpetaja tegi kividele ristid peale. Lisaks on kiriku läheduses Vanapagana kivi, millega legendi kohaselt proovis Vanapagan kirikut puruks visata, kuid kivi lendas mööda. Enne kiriku ehitamist oli seal ohverduspaik, kus neljapäeviti täkkisid inimesed üksteist nii, et veri voolas. Seejärel kulgeb sõit Suuremõisa lossi juurde. Loss on ehitatud barokkstiilis, murdkelpkatusega aastatel 1755-1760, ühekorruselised tiibehitised rajati 1770.aastatel. Mõisal on palju kõrvalhooneid. Tänapäevani on säilinud nendest tall, tallmeistri maja, tõllakuur, ait, jääkelder, sepikoda, kasvuhoone, küün, tüdrukutemaja, teenijatemaja, aednikumaja, juustukoda, meierei, masinarehi, väike laut. Suuremõisa mõisa on esimest korda mainitud 1519. aastal ordumõisana. Suuremõisa oli Liivi ordu Hiiumaa-valduste majanduskeskuseks. 1620
Linnuse asukoht on kantud arhitektuurimälestisena kultuurmälestiste riiklikku registrisse nr. 13866 (Jõhvi kirik vallikraaviga 14.-16. sajand ning arvele võetud 13.01.1988 aadressil Ida-Virumaa, Jõhvi vald, Jõhvi linn, Rakvere mnt. 6b). Linnuse asukohta ümbritseb muinsuskaitse piiranguvöönd. Härrastemaja Mõisa härrastemaja pärineb 18. sajandi teisest poolest, ümbehitatuna 19. sajandi teisel poolel hoonealune pind 655,6 m2. Hoone on ühekorruseline murdkelpkatusega kiviehitis, mille fassaadipindu ilmestavad kaaraknad ning nendevahelised liseenid. Hoone siseruumid on täielikult ümberehitatud ja kõik ajastupärased sisearhitektuuri elemendid hävinud. Algse ruumilahenduse välja selgitamine eeldab vastava ahitektuuriajaloolise uuringu teostamist koos selleks vajalike seina- ja vundamendisondaaidega. Hoone põhjapoolse osa all on soklikorrus ning hoone keskosa ja põhjatiiva all keldriruumid. Ait-kuivati
Eestis, kus on põline puitehituse traditsioon, ehitati linnades massiliselt puitelamuid, mis jäid meie linnade ruumilise identiteedi üheks peamiseks kujundajaks kuni 20. sajandi keskpaigani. 1.4.1 Kõige vanemad puitelamud Vanimaks Eesti linnades hulgaliselt ehitatud meile tuntud puithoone tüübiks on nõndanimetatud urbaltisch-maja, ehk vanabalti või põlisbalti elamutüüp. Need on ühekorruselised ristkülikukujulise põhiplaaniga pikad kõrge pool- või murdkelpkatusega hooned, mille keskel on või on varem olnud sageli mantelkorsten. Seda tüüpi elamutele on omane raskepärane “maadligi” hoonemaht, originaaldetailid uksed ja aknad, aknaluugid, uksekäepidemed jne. kui need on säilinud, on arhailiselt rustikaalsed ja stilistiliselt seostatavad barokiajastuga. Aknad on olnud algselt sageli ruudukujulised ja barokile omase tihedaruudulise jaotusega, kuid sageli on need juba 19. sajandil muudetud
annaabi.ee 
