Annab: keelte eri nimetused, murrete nimetused, umbkaudse kõnelejate arvu, keeele geneetilise klassifikatsiooni, keele kasutusalad ja elujõu, kirjasüsteemi kirjelduse. Ethnologue’s on üle 200 värvilise kaardi. 7. Teada olulisemaid eesti keele korpusi, nende iseärasusi ja umbkaudseid suurusi. Eesti murrete korpus Koostanud eesti murrete ja murdekorpuse töörühm, koostööd tehakse Eesti Keele Instituudiga. Programmid on kirjutanud Karlis Goba. Korpuses on murdetekstid kõigist eesti murretest Korpusesse valiti võimalikult vanapärased murdetekstid Eesmärgiks teha murdetekstid ja lindistused elektrooniliselt kättesaadavaks 2012. aasta novembri seisuga on korpuses kokku 1440875 foneetilises transkriptsioonis eesti murdesõna ja 853579 morfoloogilises transkriptsioonis eesti murdesõna Lisaks on korpuses 23416 morfoloogiliselt märgendatud vadja keele murdesõna ja 27395 litereeritud liivi keele sõna
paljusi selle ala valdkondi — foneetikat, eesti keele sõnavara päritolu, fennougristikat ning vadja keelt (Jüri Engelbrecht, Ain-Elmar Kaasik 2012). Tänasel päeval saab välja tuua mitmeid edukaid keeleteadlasi. Sinna nimekirja kuulub ka 20. sajandil sündinud Julius Mägiste. Teadlase teaduspublikatsioonide temaatika, kui arvukaid arvustusi mitte arvestada, võib kategoriseerda kuue märksõnaga: häälikulugu, vormilugu, sõnavaraõpetus, nimeuurimine, vana kirjakeel ja murdetekstid. Üldisemalt öeldes oli Mägiste põhiline tähelepanu elus pööratud keelteajaloole. Keeleteadlane on kirjutanud eesti vana kirjakeelele vundamendi, mida tasub nüüd vaid arendada (Valve-Liivi Kingisepp 2000). 1.Elulugu Julius Mägiste oli sündinud 19.12.1900 Maarja-Magdaleena kihelkonnas Kudina vallas Kassema külas Tartumaal. Keeleteadlane oli pärit talupidajate perekonnast ning elas oma esimesed eluaastad Kustase talus
Fragmentidest moodustub esialgne tervik, mida tuleb välitööde käigus tihendada. Välitööd a) intervjuud külaelanikega b) paikade ülevaatus c) (arheoloogilised uuringud) Uurija enda järeldused Looduslikest pühapaikadest kõnelevad allikad ja vastavad distsipliinid: 1. Kirjalikud allikad: kroonikad, reisikirjad, kiriku ja kohtute materjalid, mitmesugused 18.-19. Sajandi publikatsioonid jne. 2. Rahvaluule allikad 3. Keelelised allikad: murdetekstid ja kohanimed 4. Arheoloogilised allikad: a) arheoloogilised arhiiviallikad – kihelkonnakirjeldused, aruanded, juhuteated, juhuleiud b) teave pühapaigale pühendatud arheoloogilistelt välitöödelt 5. Kartograafilised allikad: a) ajaloolised kaardid, talukaardid, külakaardid, mõisakaardid, piirikaardid, katastrikaardid, maakonnakaardid b) tänapäevased kaardid 6. Kodu- ja kultuuriloolised ning muud allikad: kihelkonnakirjeldused, koduloolaste
taimenimetused" (1993), Hella Keema ,,Tartumaa saja-aastaste jutud" (1995) 2 Järgnev ülevaade ESi murdetegevusest põhineb Emakeele Seltsi aastaraamatutes 35 47 ilmunud aastaülevaadetel, mille on kirjutanud ESi teadussekretärid Mart Meri (1992 1996), Tõnu Tender (19972000) ja Asta Õim (2001). 202 ja ,,Võru keel" (1997), Theodor Saare ,,Kihnu raamat" (1998). Praegu on töös väljaanne ,,Kultuuripeegel murdekeeles" (Võru murdetekstid, koost. Mari Must ja Eevi Ross). Seltsi viimaseks suurprojektiks on kõrgkooliõpikukski mõeldud monograafia ,,Eesti murded ja kohanimed" (2002; autorid Karl Pajusalu, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll, Jüri Viikberg, toim. Tiit Hennoste). Tallinna Pedagoogikaülikoolis on läinud kümnendil murretega tegeldud tagasihoidlikult. Seal pole praegu tööl oma murdeuurijaid ega -õppejõude, viimastel aastatel on murdeid õpetanud EKI vanemteadur Jüri Viikberg. TPÜ
annaabi.ee 
