Sedrik on jälginud ka Hiiu murrakute kontakte eestirootsi murrakutega (1999). Paul Alvre on vaadelnud kirderannikumurde ja vadja keele ühisjooni (Alvre 2000). Eesti-läti keele- ja murdesuhteid eritleb Lembit Vaba doktoritöö (1997). Murdekontaktide uurimise esilekerkimist on toetanud ka rahvusvaheline läänemeresoome keeleatlase projekt. Mitmeid selle raames tehtud uurimusi tutvustab EKI toimetiste sarjas ilmunud kogumik ,,Studia ad geographiam linguarum pertinentia" (2000). Murdepiirid ja murrete rühmitamine on tõusnud jälle oluliseks teemaks eesti dialektoloogias. Selle aluseks on olnud murrete uus uurituse tase, mis on lubanud teha ka uusi üldistusi. Ühe esimese tõuke eesti murrete rühmituse edasiseks täpsustamiseks andis oma töödega Tiit-Rein Viitso, kes kirjutas ranniku- ja kirdemurde eristamise poolest (nt Viitso 1996). Karl Pajusalu on tegelnud eesti murdeliigenduse üldprobleemidega (1999a) ja üksikasjalikumalt
morfoloogia: o si-imperfekt, nt vahtsime ‘vaatasime’; o verbide kaudses kõneviisis na-tunnuselised kaudse kv oleviku vormid, nt olna ‘olevat’; keli- ja veli-liitelised määrsõnad, nt istakkeli ‘istukile’; sidemed Võrtsjärve läänepoolsete murretega: sõnad, mille lõpul on v vokaalistunud, nt aru ‘harv’; n-i kaoga isikuliste asesõnade vormid, nt mia ‘mina’; väga tugev keeleline ühtsus; Idarühm Võnnu, Kambja. murdepiirid hajusad; 13 arhailised jooned: o personaalne passiiv, nt temä kutsutas ‘teda kutsutakse’; o võrupärane v-tunnusega kaudne kv, nt ollev ‘olevat’; o larüngaal pl nom tunnusena, nt miheq ‘mehed’; epenteetiline palatalisatsioon; keskkõrged vokaalid pole nasaalide ees kõrgenenud, nt emä;
· Isoglossid moodustavad kimpe (bundle, Saareste parmas), kus mitme keelejoone piir läheb umbkaudu samast kohast · kohtadesse, kus paljud isoglossid paiknevad koos, tõmmatakse murdepiir (dialect boundary), mis eraldab murdealasid (dialect area) · eri paikades on isoglosside hulk erinev, see annab eri järku piirid · dialektid moodustavad kontiinuume (geographical dialect continuum) · Isoglossid pole päris kohakuti, seega on murdepiirid kaardil alati üldistused ja kokkulepped · Põhjused: erinevad keelelised erinevused jooksevad erinevaid kohti mööda · Aredus tuleb sisse suurte looduslike takistuste kohal (metsad, sood) Siirdealad (Transition areas): · murdepiiridel tekivad alad, mida on raske ühendada ühe või teise murdega · need on siirdealad (transitional area) ja siirdemurded (transitional /border lects)
Põhjamurret on nimetatud ka kesk- ning läänemurdeks. Kolmandaks idamurded: inari, kolta (jaguneb Näätämö ehk Neideni, Paatsjoe-Petsamo, Suonikylä ja Nuortijärve murrakuks), akkala, kildini ja turja murre. Kolm viimast on tuntud kui koolasaami murded. Kolta- ja koolasaami murdeid on varasemas kirjanduses nimetatud ka venelapi murreteks. Enamasti on murrete vahel üleminekualad, kus esineb mõlemale naabermurdele iseloomulikke jooni. Kõige järsemad murdepiirid on põhjasaami ja inarisaami ning inarisaami ja koltasaami murde vahel. Nende murrete vahelised erinevused on sedavõrd suured, et üksteisest arusaamine tekitab raskusi. On oletatud, et kirjeldatud kujul olid murdepiirid välja kujunenud hiljemalt keskajaks. Mitmed murdepiirid ulatuvad üle suhteliselt hilistekkeliste riigipiiride. Näiteks elavad suurima, põhjasaami murde kõnelejad, keda on 70-80% saami keele kasutajate koguarvust, tänapäeval nii Norras, Rootsis kui Soomes.
annaabi.ee 
