Niisugusena säilis Kehra jaamahoone kuni 1990. aastateni, olles jätkuvalt kasutusel ootesaali ja piletimüügikohana. 1990. aasta, mil piletite müük siirdus väikestest jaamadest rongidesse, jäi hoone kasutuseta ning sattus Kehra linna, pärast omavalitsuste ühinemist aga Anija valla omandusse. 7 Kehra jaamahoone mängis olulist rolli Eesti Vabadussõja algusperioodil, mil taganemis - ja murdelahingute ajal asus seal 1. diviisi staap. Sealt juhiti ka Vabadussõja tähtsaimat murdelahingut, 4. jaanuaril 1919 toimunud Kehra lahingut, millest sai alguse eestlaste edu. 1996 avati jaamahoonel vastav mälestustahvel. Mälestustahvli tellis Anija Muinsuskaitse Selts. 2008. aastal asutati MTÜ Kehra Raudteejaam, mille põhieesmärgiks on rajada vahepeal juba üsnagi lagunenud jaamahoonesse Eesti Vabadussõja Murdelahingute Muuseum, mille üheks osaks oleks ka kohalikku elu-olu tutvustav muuseum
saatmisest ütles Soome valitsus ära. Seejärel estofiilid käivitasid ringkonnad kampaania vabatahtlike värbamiseks, millega saadi 3451 vabatahtliku soomlast. Soome eeskujul organiseeriti vabatahtlike värbamist ka Rootsis ja Taanis, kuid nii Taani kui Rootsi kompaniid olid väikesearvulised ja osalesid lühikest aega. Murrang: soomusrongide tegevus, meredessandid; lahingud Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Eestis: 1919. aasta esimesel nädalal toimunud rindevõitlused on tuntud murdelahingute nime all. Neil päevil läks Rahvavägi üle aktsiivsele kaitsele, mitte üksnes ei kaitsnud omi positsiooni, vaid sooritas ka vasturünnakuid, manöövreid ja luureretki. Tallinna (Põhjarinne)ruumis löödi jaanuari esimestel päevadel edukalt tagasi mitmed Punaarmee rünnakud, 5. jaanuaril aga hõivas soomusrong Aegviidu raudteejaama. Tekkinud segadus sundis enamlasi viieteistkmne kilomeetri võrra tagasi tõmbuma, ning tänu sellele avanes Rahvaväel võimalus edasitungiks. Kesk-Eestis
Pärast Pihkva kaotust taandus kahte lehte, üks Lätisse, teine Kagu-Eestisse. 6.12 sõlmiti ametlik leping Ve põhjakorpuse juhtkonna ja AV vahel. Peamiseks punktiks tõdemus, et mõlemal ühine vaenlane. Ve põhjakorpus allutati Laidonerile, Eesti sõjavägede ülemjuhatajaga. Jaanuaris 1919 jõudsid esimesed põhjakorpuse osad rindele. Esialgu Põhjakorpuse juhatajaks kindralmajor Rodzjanko. Juunis 1919 nimetati Põhjakorpus ümbes Loodearmeeks. Sõjasündmused Murdelahingute nädal 2-6. jaanuar 1919. Murdelahingud aktiivne kaitse. Seni oli rahvavägi lihtsalt taandunud. Nüüd senine taktika muutus. Üritati anda vastasele vastulöök, kaotatud punkt tagasi võtta. Sõgavad tiibmanöövrid, luureretked vastase tagalasse. Tegelikkuses sellised vaenlase häirimised olid alanud juba detsembris 1918. algust tegid nendega soomusrongid. Tuleb uuesti mainida kapten Juhan Pitkat. Organiseeris Eesti sõjalaevastiku. Dessandid. Midagi suurt nendega ei saavutatud,
võimumehi tunnustamast. Esialgu õnnestus enamlastel vastuhakud maha suruda, kuid 1918. aasta kevadel puhkes kodusõda uue hooga. Mitmel pool tekkisid „valged” valitsused, ms tuginesid enamlaste poolt laiali aetud Asutava Kogu liikmetele. Valgete eesmärgiks oli „ühtse ja jagamatu” Venemaa taastamine. Murdelahingud: soomusrongide tegevus, meredessandid; lahingud Tallinna eel, Kesk- Eestis ja Lõunarindel. 1919 toimunud rindevõitlused on tuntud murdelahingute nime all. St et kaitselt mingi üle ründele, luurele jne. Tallinnas kandis löödi 5. jaanuaril tagasi edukalt mitmed Punaarmee rpnnakud, 5. jaanuaril hõivas soomusrong Aegviidu raudteejaama. Enamlased tõmbusid selle peale mitukümmend kilomeetrit tagasi, seega avanes Rahvaväel võimalus edasitungiks. Kesk-Eestis seiskasid Rahvaväe allüksused pealetungi Paidele ja Põltsamaale. Lõunarindel peatati edasitung Pärnule ja saavutati edu Kärstna mõisa piirkonnas
annaabi.ee 
