Lastekodulapsi ümbritseb suur hulk inimesi, kuid ühegagi neist ei teki lähedast emotsionaalset kontakti. Lastekodulastel puudub praktiliselt veel ühe olulise vajaduse üksioleku, eraldatuse, omaette mõtisklemise rahuldamise võimalus. Pidev teiste keskel viibimine ja suhtlemisvalmis olek põhjustab suhtlemismürgitust ja toob kaasa psüühilise pinge. Et sellest puhata,tuleks soovi korral eralduda (eriti oluline on selline isoleerumine murdeealistele). Lastekodulastel see võimalus puudub: nii koolis kui lastekodus viibivad nad pidevalt koos teistega. Seetõttuonkasvandik sunnitud piiramaennast psühholoogiliselt: ta püüab vältida tihedat suhtlemist või suhtleb pinnapealselt. (Aunapuu 1990: 4-5). Selline olukord põhjustab iseenda sotsiaalset tõrjumist. Sotsiaalne tõrjutus vastandub turvalisusele ja kaitstusele, mis on nii isiku, perekonna,
Psühholoogide ja psühhiaatrite väitel on Eestis praegu kaks äärmuslikku perede rühma, kust on välja kasvanud kõige rohkem lapsnarkomaane. Ühed on tänavalapsed, kes on kodust põgenenud või kodus ära põlatud, vanemad on samuti alkohoolikud ja narkomaanid. Väga paljud narkootikume tarvitavad noorukid on pärit jõukatest intelligentsetest peredest, tavamõistes korralike vanemate lapsed. Seletus on ühene: vanematel pole oma laste jaoks aega. Murdeealistele on uimastite pealetung eriti ohtlik ka seetõttu, et nad on jõudnud isiksuse arengu väga haprasse etappi. Neil tuleb leida oma "mina" ja just selline, mis erineks ülejäänud massist. Isikupära otsimisel ei taheta sarnaneda ei vanemate ega teiste "tavaliste" inimestega. Väga kerge on originaalsust leida just keelatud või asotsiaalsest tegevusest. Üks põhjus, miks noored ei taipa õigel ajal "ei" ütelda, on asjaolu, et pakkujad
puutunud, aga prooviks meeleldi, kui selleks võimalus avaneks. Kolmas rühm on asja korra või kaks proovinud ja neljas, kõige väiksem rühm, koosneks siis sõltuvuses noortest. Üks põhjustest, miks koolinoored on altid mõnuaineid proovima, on nende eale iseloomulik uudishimu. Sageli jääb katsetajatele esimene kord ka viimaseks, sest elamus on ebameeldiv, või piisab noorukile kinnitusest "nüüd ma tean, mis see on". Murdeealistele on uimastite pealetung eriti ohtlik ka seetõttu, et nad on jõudnud isiksuse arengu väga haprasse etappi. Neil tuleb leida oma "mina" ja just selline, mis erineks ülejäänud massist. Isikupära otsimisel ei taheta sarnaneda ei vanemate ega teiste "tavaliste" inimestega. Väga kerge on originaalsust leida just keelatud või asotsiaalsest tegevusest. Üks põhjus, miks noored ei taipa õigel ajal "ei" ütelda, on asjaolu, et pakkujad on
poliitiliste veergudega – kuid sel aastal, tädi Iida kuju, mis romaanis on, on väga julgelt esitatud, just see, et see tegelane on arvestatav tegelane, keda kuulatakse ära. Ajastu kontekst mängib kaasa. Tegelaste taga on ka konkreetsed prototüübid. Peategelane on veidi Unt ja tädi Iida on prototüüp tädile, kelle juures ta Tartus elas. Noorsookirjanduslik teos. 1964 Võlg – noorsookirjanduslik teos. Kui rääkida murdeealistele orienteeritud kirjandusest ja veidi vanematele, siis peaks just rääkima noore Undi kirjandusest (juurde vaadata ka Kadrit ja Kasuema). Realistlikule põhjale tuleb romantiseeritud kiht peale. Undi käekiri kujuneb välja just selle teose puhul. See on 60ndate proosas üks olulisemaid teoseid – ta tekitab laiemat vastukaja. Ilmub 64nda aasta „Loomingus“. Alles 1968ndal aastal saab ta siis ka eraldi trükiks
annaabi.ee 
