See ülestõus andis esmakordselt märku Leedu talupoegkonnast kui poliitilisest jõust, kuid samas jäi viimaseks Poola ja Leedu ühisürituseks. See oli suureks löögiks ka aadlile ning edaspidine Vene poliitika mõjutas aadli hääbumist ning uue, talupoegkonna ja lihtrahvaga seotud vaimueliidi esiletõusmist. Talupojad said ka soodsamaid tingimusi riigilt kui teised venemaa talupojad, et neid enda poole meelitada. Peale mässu määrati Leedu ja valgevene kindralkuberneriks Mihhail Muravjov. Tema käsul hukati üle 200 ülestõusu juhi ja umbes 1400 inimest saadeti Siberisse. Rohkesti põgenes leedukaid üle piiri. Tuhandeid leedukaid aga suunati sunniviisiliselt sõjaväkke. Muravjov algatas Leedus venestamiskampaaniat, vene elmendi suurendamine ja vene keelne kooliõpe. Suurendati ka vene ametnike hulka ja vahetati välja Poola ametnikud. Soodustati venelastele maade andmist, nii aadlikele kui ka lihtrahval. Üritas aga ka talurahva meelsust võita
demokraatlikku riiki ikka ei saanud. Reaalne otsustusõigus oli kuni 1917. aastani keisri ja õukonna käes. Valitsust juhtisid ... 1895-1903 Ivan Durnovo (1834-1903): varasem siseminister, piiratud silmaringiga bürokraat, võimetu midagi reformima. Tema siseminister oli alguses monarhist Ivan Goremõkin, seejärel Dmitri Sipjagin (tapeti 1902 esseeride poolt) ja lõpus Vjatseslav von Plehve. Välisministriks oli algselt Mihhail Muravjov, seejärel (alates 1900) Vladimir Lambsdorff. Rahandusministriks oli Sergei Witte, kes 1897 taastas kullastandardi (eesmärgiga tagada raha stabiilsus ja seeläbi tuua riiki välisinvesteeringuid). 1903-1906 Sergei Witte (1849-1915): varasem rahandusminister, eelkäijast oluliselt liberaalsem, 17. oktoobri manifesti üks põhiautor. Tema välisminitrina jätkas Lambsdorff, siseministrina esialgu Plehve
ajalehte. Valged olid aadlikud. Punased soovisid sõda, kuid valged soovisid laiendada oma aadli õigusi. Eesmärk: Taastada Poola-Leedu riik. 1863. aastal moodustati Leedu ja Valgevene Ajutine Valitsus. 15 000 ülestõusnut leedulast vastu 100 000 vene sõduri. Lahing kaotati, nüüd lahingute pidamine muutus partisanivõitluseks. Sygmunt Sierakowsky - Sõjaväeline üldjuht Leedukatel, juhtis 2000 mehelist salka. Zemaitijas - Preester, kes juhtis väesalka. Kindral Mihhail Muravjov surus maha ülestõusu: Hukati üle 200 juhi; põletati kümneid külasid, elanikud küüditati (Siberisse, Vene kubermangu) ülejäänud sõjaväkke ja karistustööd. Aadlid kaotavad oma domineeriva staatuse ühiskonnas. Venestus Poolas- Haridusminister Sergei Uvarov ametliku rahvusluse doktriin - Kõik tuli allutada isevalitsuse, õigeusu ja vene rahvusluse huvidele. 1832. aastal suleti Vilniuse ülikool - Avati Meditsiiniakadeemia ja Katoliku Vaimulik Akadeemia (viidi üle Peterburgi)
1863 jaanuaris kuulutas põrandaalune Poola Rahvuslik Keskkomitee ülestõusu tsaarireziimi vastu. Loodi ka Leedu revolutsiooniline ajutine valitsus. Ühinesid ka talupojad, keda õhutas tulihingeline leedu mässuliste juht preester Antanas Mackevicus. 1863 said löögi Venemaalt. Kokkupõrked kestsid 1864.aasta märtsini, tabati Leedu ülestõusnute viimane juht Konstanty Kalinowski. Vilniuse Vene kindralkuberner krahv Mihhail Muravjov karistas mässulisi äärmiselt karmilt, hukkas sadu ja saatis Siberisse asumisele tuhandeid. 1864 keelati kirjutada leedu keelt ladina tähtedega. Sama kehtis ka Vitebski kubermangus latgali keele kohta. - 1863 a ülestõus oli viimane kord, mils leedulased ühinesid poolakatega taotluses taastada Rzeczpospolita. Rahvuslik ärkamine - Miroslav Hrochi !!!Euroopa väikerahvaste rahvulike liikumiste kolmeetapiline raamistik
vasakesseeride kontrolli alla mitu tähtsamat valitsusasutust, võeti üle tšekaa ja arreteeriti mõneks ajaks Džeržinski, enamlased suutsid selle sõjaliselt maha suruda. Üle kahe nädala käisid võitlused Jaroslavlis, ülestõusu eesotsas oli Boris Savinkov, legendaarne revolutsionäär. Enamlaste jaoks ähvardas ohtlikuks kujuneda kodusõja käigus välja kujunenud idarinne, nõuk poole idarinde juhatajaks oli endine Vene armee alampolkovnik Pavel Muravjov, vasakesseer. Olles saanud teada krahv Mirbachi tapmisest, andis kõigile idarinde väeosadele käsu lõpetada otsekohe lahingutegevus valgete ja tšehhi korpuse vastu ja suunduda läände, et avada uuesti sõjategevus keskriikidega. Muravjovi plaan ei täitunud, jäi vahele enamlastest poliitkomissaridele. Staabikomissaride hulgas oli rohkesti töötajaid, ükski polnud nii populaarne kui Muravjov. Esseeride mäss tähendas seda, et
annaabi.ee 
