Tähtsaim vana aja tõendusmaterjal džainismi kohta Lääne-Indias on leitud Delhist lõunapool asuvast Mathura linnast, mis on peamist karavaniteede ristumiskoht. Umbes tuhat aastat peale Mahavira tegevusaega kujutas džainism endast ühtset (Bowker; 2005 lk 60). Džainismi ajaloo varases järgus lõhenes usund kaheks peamiseks vooluks. Lõuna-Indias on peamine diagambara džainism, Edela-Indias švetambara džainism. Kaks voolu lahknesid pärast Sauraštras 5. saj pKr koos olnud Valabhi mungakogu (Partridge; 2006 lk 165). Peamine vaidlusküsimus puudutas askeetide riietust. Umbes 5. saj pKr kujunesid välja kaks džainismi voolu, mis eksisteerivad ka tänapäeval. Nendeks on svetambarad ehk „valgesse mässitud“, kes väidavad, et mungad peavad kandma valget munga rüüd ning digambarad, „taevasse mähknud“, kes kinnitavad, et tõeline munk peab olema alasti (Bowker; 2006 lk 60). Kahe suuna erinevust iseloomustab ka arusaam kahekümne nelja džina sünnist, kes
reeglid, naistel need lihtsalt korduvad. Selles avaldub Buddha halvustav suhtumine naistesse. Algselt olid lihtsad reeglid, neid täiendati. Tekste peeti meeles. Vihmaperioodil koos istudes nad korrutasid vinaya teksti. Kui keegi lugemise käigus sai aru, et on mõne reegli vastu eksinud, ta pidi seda ütlema. Vaeseid, haigeid, põgenikke ei võeta kogudusse. Munk peab olema täiesti terve ja vaba Buddha leppis selle kuningatega kokku. Buddha laip põletati ära. I mungakogu Buddha surma-aastal II 388/383eKr: 1)Maharan?ghiha mahayana (leebem) 2)Sthaviravada hinayana. Buddha ei lubanud almuseid söömata jätta rohkem kui 7 päeva. Sp tekkis kaks suunda. Küsimus, kas Buddhal oli inimene või oli ta jumalus. III mungakogu 250 eKr budism hakkas Indiast välja levima, selle taga oli Asoka(270- 230eKr valitses). Ta lasi üle India rajada edikte. Ta saatis budistlike misjonäre ka Indiast välja, NB! ka nelja Vahemere kuninga juurde
Devadatta tegi Buddhale kolm tapmiskatset. Budistid usuvad, et ta on viimane olend, kes kirgastub. Buddha õpilaste seas on kõige rohkem kaupmehi, preestreid ja valitsejaid suhteliselt vähe. Tema elu lõppeb suhteliselt õnnetult. Jäänud vihmaperioodi ajaks kloostrisse jõudmisega hiljaks, sööb midagi sobimatut sepa juures, saab düsenteeria, jõuab Kusinagarasse, kus ta läheb nirvanasse. See on parinirvana, pikendatud nirvana. Esimene asi, mis saabub, on paanika. Toimub esimene mungakogu. Buddhale korraldatakse matused. Valitakse põletamine, edaspidi põletatakse kõik India kultuuris. Järgneb kondivaidlus. Kondid jagatakse kaheksasse ossa. Nende peale tekivad stupad. Buddha surma järel on vaja korrata ka õpetust. Kirja ei pandud midagi. Püha pole kirjapandud tekst, vaid etteloetud tekst. Kaks meest, kes meeles peavad, on Buddha saatja ANAMDA, UPALI. Keeleks valitakse mitte kõrgkirjanduslik keel, vaid rahvakeel. II mungakogu toimub sadakond aastat hiljem
Valitseja Asoka kohaliku dünastia (Mauria dünastia) valitseja 3.saj eKr. Algselt jõuline valitseja, viis läbi vallutusi, tapatalguid. Legendikohaselt pärast 1te suurt verevalamist tundis kahetsust, võttis omaks budistliku õpetuse. Tegi budismist enda suure impeeriumi, tänapäevases mõistes riigiusu. Surus kohati alamatele peale ka vägisi. Levitas õpetust riigi eri paikades, püstitas selleks raidkirju, paljud ka tänaseni säilinud. 3.budistlik mungakogu perioodiline munkade kogunemine, vaadati õpetus üle, arutleti. Selle mungakogu tulemusena levis Kesk-Aasiasse ja sealt Hiinasse budism. Koguduse 1 lahkheli kas buddha oli tavaline inimene või jumalik olend. Traditsioonilised liikmed uskusid esimest, uuemad teist. Selle toel tekkisid 2 peamist budismi haru: 1. Hinayana (väike sõiduk) (also known as Theravada vanemate munkade õpetus) 2. Mahayana (suur sõiduk) Tänapäeval Hinayanat vähem (peam. Kagu-Aasias, Tai)
annaabi.ee 
