vajaduse taustal, algas militaarpsühholoogia eneseleidmine ning eristumine teistest psühholoogiaharudest. Iseseisva aladistsipliinina tunnistati militaarpsühholoogiat 1946 aastal, kui Americal Psychological Association`i juurde moodustati divisjon 19 Society of Military Psychology. Psühholoogia kasutuselevõtt armeesüsteemides on alates Esimesest maailmasõjast plahvatuslikult arenenud. Tänaseks on kasvanud laialt rakendatavaks multidistsiplinaarseks teaduseks, milleta kaasaegsed relvajõud enam toime ei tule. Aastal 2006 tekkis NATO Research & Technology Organisation'i juurde paneel nimega Inimfaktor ja Meditsiin, mis defineeris enda missiooni alljärgnevalt: "The mission of the Human Factors and Medicine Panel is to provide the science and technology base for optimizing health, human protection, well being and performance of the human in operational environments with consideration of affordability
tegevusviisidest, -vahenditest ja -keskkonnast. Sisult ja struktuurilt erineb ergonoomika enamikust teadustest, kus uurimisobjekt ja rakendatavad meetodid on hästi piiritletavad. · Sageli uuritakse süsteeme inimene - seadmed - ümbritsev keskkond. · Tihti taotletakse tegevuse optimeerimist. · Ergonoomika metodoloogia lähtub inimteguri arvesse võtmise filosoofiast, eeskätt töö kohandamisest inimesega. · Ergonoomikat on nimetatud nii interdistsiplinaarseks kui ka multidistsiplinaarseks teaduseks. Ergonoomika ja paljude teiste teaduste probleemid kattuvad (viimast esineb muide teaduses sageli). · Ergonomistid taotlevad tihedat koostööd teiste teadusharude esindajatega, et integreerida erinevaid teaduslikke huvisid. · Ergonoomikal on väga tugev praktiline suunitlus, samas tegeldakse intensiivselt uurimistööga. Arvestades suuri ühiseid piirkondi teiste teadustega, on vahel õigem kasutada terminit ergonoomiline lähenemisviis
1960ndatel erinevates humanitaar- ja sotsiaalteaduste valdkondades, nagu strukturalism ja semiootika, lingvistika, sotsiolingvistika ja pragmaatika, etnometodoloogia ja etnograafia, kirjandusteadus ja antropoloogia, ning levis peatselt kognitiivsesse ja sotsiaalpsühholoogiasse, kommunikatsiooni- ja meediateadusse, sotsioloogiasse, politoloogiasse, ajalooteadusse ja teoloogiasse. Nüüdseks on diskursuseuurimine kujunenud ühelt poolt tõeliselt multidistsiplinaarseks uurimisvaldkonnaks ja teiselt poolt iseseisvaks distsipliiniks (vrd van Dijk, 2005). Tulenevalt äärmiselt kirevast kujunemisloost leidub arvukalt diskursusanalüüsi vorme ja koolkondi ning nende liigitusi ehk tüpoloogiaid. Esitame siinkohal eri allikate (sh Laherand, 2008, Phillips ja Jørgensen,2002, Volt, 1997) sünteesi põhjal koostatud loetelu tänapäevase diskursusanalüüsi peamistest tüüpidest ja koolkondadest (sulgudes on toodud lähenemisviise
Ergonoomikal üldkehtivaid rangeid reegleid uurimisobjekti suhtes pole. Uurimisobjekt võib olla mis tahes tegevus, inimene, toode jms. Mis siis ühendab ergonoomikat? · Sageli uuritakse süsteeme inimene seadmed ümbritsev keskkond. · Tihti taotletakse tegevuse optimeerimist. · Ergonoomika metodoloogia lähtub inimteguri arvesse võtmise filosoofiast, eeskätt töö kohandamisest inimesega. · Ergonoomikat on nimetatud nii interdistsiplinaarseks kui ka multidistsiplinaarseks teaduseks. Ergonoomika ja paljude teiste teaduste probleemid kattuvad (viimast esineb muide teaduses sageli). · Ergonomistid taotlevad tihedat koostööd teiste teadusharude esindajatega, et integreerida erinevaid teaduslikke huvisid. · Ergonoomikal on väga tugev praktiline suunitlus, samas tegeldakse intensiivselt uurimistööga. Sellist praktilist lähenemisviisi võidakse kritiseerida. Samas näitab nõudlus ergonoomiliste uuringute järele, et need on vajalikud
annaabi.ee 
