Osa külastajaid tõusis keset etendust püsti ja karjus: „Häbi Eesti teatrile!“ 8. Eesti draama põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1966–85. Varem oli head draamakirjandust väga vähe, rohkem tekste hakkas tulema 1966.-st. Draama muutus mingil määral kollektiivseks fenomeniks, mitu olulist autorit. Draama hakkas kirjanduse hulgas taotlema juhtpositsiooni. Otsingud mitmes suunas, väga oluline eeskuju oli Beckett. Suhe realismiga katkes järsult. Mudeldraama – mudeldav tendents, mis proovib korraga haarata väga paljut, tekib soov öelda elu kohta kõike. Modelleeritakse kogu maailma ja olemist. Autorid: Mati Unt, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Juhan Viiding, Madis Kõiv, Hando Runnel, Vaino Vahing, Merle Karusoo, Jaan Kruusvall, Enn Vetemaa. 9. Jaan Kaplinski looming. Luule: „Tolmust ja värvidest“, „Valge joon Võrumaa kohale“, „Õhtu toob tagasi kõik“, Taivahe heidet tsirk“. Mitut sorti luule
Valmisteksti lammutamise tendents tekitab küsimusi. Samas aga on ka taustade mõttes seoseid. Kui vaadata uuenduse varasemat poolt, siis üks varasemaid taustautorieid on Bertolt Brecht. Ain Kaalepile meeldis ta väga. See uuendus Eesti draamas brechtilikult edasi ei lähe. Tulevad uues taustad: A. Artaud, J. Grotowski, P. Brook. Absurdidraama on selles komplektis täiesti olemas. Hakkab tulema tekste, mida on kirjeldatud mitut moodi ja üks tinglikke termineid, mis on käibele lastud on mudeldraama. Tekib mingi mudeldav tendents, mis proovib haarata korraga väga paljut. Modelleeritakse kogu maailma ja olemist ning see on tihtilugu tinglik- kujuteldav maailm. Suhe realismiga katkeb üsna järsult kesk uuenduslikkust. Kui võtta eeltoodut näited, siis neid ühendab see, et nad pole realistlikud näidendid. Artur Alliksaar satub selle laine etteotsa. „Nimetu saar“ ilmub „Loomingu“ raamatukogus ja sedatüüpi tekstidest satub ta olema esimene (antiutoopiline)
fenomen. Esile tõuseb Rummo ,,Tuhkatriinumäng". Kaks perioodi: 19661972 ja 1973 1985 Juhan Smuuli ,,Polkovniku lesk" jätkab 1960ndate lõpuni ja 170ndate alguseni. ,,Polkovniku lesk" tekitab draamauuenduse. Draamauuendus ja teatriuuendus hakkavad 1960ndate II poolel liikuma paralleelselt. 1960ndate keskpaigas valiti Bertolt Brechti tee (ohutum autor, kui Artuaud. Brechtilik tee ,,Polkovniku leses" ja ka Ain Kaalepil. Artur Alliksaare (Nimetu saar (1966) - mudeldava tendentsiga). Mudeldraama mudeldav tendents, mis proovib korraga haarata väga paljut, tekib soov öelda elu kohta kõike. Modelleeritakse kogu maailma ja olemist. Selle aja draamakirjanik valis mingi alusteksti, töötles seda ja valmis teise tekti tõmmisena näidend. Kaalep võttis Piibli aluseks. Nõukogude ajal ei võinud Piibli esiletõstmisena näida tekst. Ain Kaalepi (,,Iidamast ja Aadamast ehk Antimantikulaator" (1967) - tüstoopia klassikaline näide).
Esimesed Becketti katset 60ndate keskel. Selle juures ei saa öelda, et absurdidraama hakkaks keskset rolli mängima. Kogu uuendus absurdi läheduses toimub, ei saa öelda, et tehakse palju absurdidraamat. Kui Eesti teatris hiljem absurdidraama laine tuleb, siis tõlgitud tekstide kaudu. Laine ühisnimetajad: Epner kasutanud "metafoorne draama". Modernistlik laine. Modernistlik iseloom hästi äratuntav. Kui püüda mõiste kaudu täpsustada, mis tüüpiline, siis kasutada mudeldraama mõistet. Selles mõttes, et mingid mudelsituatsioone konstrueeritakse. Luuakse tinglik kujuteldav maailm, mis tahes võtmes. 60ndate-70ndate vahetuse draamas tuleb näidendeid kus püütakse kõike elu kohta ära öelda. Suur ambitsioon taga. Tinglikus ja eluvaade saavad kokku. Müütilise aardega tekste iseloomulik, mütoloogiline kese tugev. Laine lahti Artur Alliksaarest. Enda loomingu kese jääb luulesse, aga 66. aastal "Nimetu saar" avalöögi teeb. Seda tüüpi näidendeid hakkab tulema
annaabi.ee 
