Laulud olid tempokad ning enamasti rõõmsameelsed. Hoogsaid tantse oli väga lahe vaadata. Tundus, et kui näitlejad lavale astusid, hõljus õhus lisaks muusikale ka prantsuse parfüümi. Tänavalaterna valguses kohtusid noormees ja neiu: Morris ning Rose. Mõne aja pärast kadus Rose Morrise vaateväljalt ning viimane tõmmati kirevassse Pariisi seltskonnaellu. Sel ööl võrgutas miss Black Morrise ning nende mõlema elu dikteeris kaugusest üleolev Salvador. Vahepeal meenus Morrisele oma tõeline armastus, kuid ta ei saanud miss Black´i haardest välja. Pingelise heitluse järel tõrjus Morris miss Black´i ning vabaneb ka Salvadori mõjuvõimust. Etenduse lõpu poole oli hetk, kui muusika ei mänginud. Laval oli ainult Rose, kes tundus iseenda mõtetega võitlevat. Tundus, nagu tüdruk elas vaikides üle enda armsama kaotust. Kuid kui Morris tema juurde läks, siis Rose elavnes. Tagasi tuli ka muusika. Minu
tervenisti kunstile. · Ruskini ja Morrise sõprus Rossetti ja Burne-Jonesiga tähendas prerafaeliitide suurt mõju "Arts and Crafts" liikumise stiililisele kujunemisele. · Stiili kujunemisel said eeskujuks prerafaeliitide stiilielemendid: säravad värvid, tugevad kontuurid, asümmeetria, pikaks venitatud figuurid, taimemotiivid. · Morrisele avaldas mõju ka ka Owen Jones (1809 1874) ja tema raamat "Grammar of Ornament" (1856). · Seda raamatut kasutasid selle aja arhitektid ja disainerid eeskujuks ning see oli disainikoolide tähtsaim õpik. Owen Jones (1809-1897) oli arhitekt, disainer, teoreetik, kes väga süvenenult uuris ornamentika ajalugu. Owen Jonesi misioon oli peatada kujundustes vohava ornamentika reeglite rikkumine. 1830 arendas välja kromolitograafia tehnika, mis leidis laiemat
Keskuseks Inglismaa, kus liikumise juhtideks olid William Morris (1834-96) ja John Ruskin (1819-1900). 1880. a-tel loodi mitmeid kunstkäsitööliste gilde (Art Workers' Guild, Arts and Crafts Exhibition Society jt.). Eesmärgiks oli taaselustada traditsioonilise käsitöö, ehitustehnika ja -materjalide (puit, tellis) kasutamine, luua keskkonnast eri kunstiliike sünteesiv tervikteos. Keskaega romantiseeriv ideoloogia oma masintootmise eituses oponeeris tööstusliku masstootmise buumile. W. Morrisele projekteeritud telliselamu The Red House (arh. P. Webb, 1859) sai liikumise arhitektuursete tõekspidamiste etaloniks. Oli aluseks hiljem juugendis keskseks kujunenud plastilisele, seest-väljapoole projekteerimisprintsiibile, mahtude asümmeetrilisele kompositsioonile ja akende paigutusele. Liikumise mõjul loodi mitmeid käsitööliste liite ka Austrias ja Saksamaal, kus moodustasid Deutscher Werkbundi vanameelsema, tööstusdisaini eirava leeri. Deutscher Werkbund (sks
Nõnda said minimalismi tähtsad esindajad ROBERT MORRIS ja CARL ANDRÉ tuntuks ka minimalismi osaliselt eitavate edasiarendustega. Morris loobus juba 68-ndal aastal stabiilsetest, puhastest, geomeetriliselt täiuslikest vormidest ja tõi oma näituseeksponaatide hulka mulda jm. koredat materjali. Hiljem on ta kasutanud poolpehmeid aineid, näiteks laest rippuvaid raskest paksust vildist ribasid, mis meenutavad langevat vett. Mitmed teised kunstnikud ei jäänud Morrisele alla ja tassisid näitusesaalidesse antivormi nimetuse all kõikvõimalikke seniajani kunstis kasutamata, eelistatavalt ilma kindla vormita amorfseid või pudedaid materjale nagu liiv, kruus, õled, saepuru, rohi, puuoksad ja lehed, tekstiilijäätmed, tehiskiud- ja kiled jms. Mõnikord ehitati neist ruumi organiseerivaid instalatsioone, aga vahel eksponeeriti seda lausa juhuslike ja lohakalt mõjuvate vormidena. RICARD SERRA (s. 1939)
Nõnda said minimalismi tähtsad esindajad ROBERT MORRIS ja CARL ANDRÉ tuntuks ka minimalismi osaliselt eitavate edasiarendustega. Morris loobus juba 68-ndal aastal stabiilsetest, puhastest, geomeetriliselt täiuslikest vormidest ja tõi oma näituseeksponaatide hulka mulda jm. koredat materjali. Hiljem on ta kasutanud poolpehmeid aineid, näiteks laest rippuvaid raskest paksust vildist ribasid, mis meenutavad langevat vett. Mitmed teised kunstnikud ei jäänud Morrisele alla ja tassisid näitusesaalidesse antivormi nimetuse all kõikvõimalikke seniajani kunstis kasutamata, eelistatavalt ilma kindla vormita amorfseid või pudedaid materjale nagu liiv, kruus, õled, saepuru, rohi, puuoksad ja lehed, tekstiilijäätmed, tehiskiud- ja kiled jms. Mõnikord ehitati neist ruumi organiseerivaid instalatsioone, aga vahel eksponeeriti seda lausa juhuslike ja lohakalt mõjuvate vormidena. RICARD SERRA (s. 1939)
annaabi.ee 
