64. Põhigeenid ja modifikaator geenid Põhigeenid - kas tunnus tekib või mitte Modifikaatorgeenid - avaldavad vähem mõju kui põhigeenid 65. Geeni ekspressioon(ekspressiivsus) Kui palju valku sünteesitakse ühelt geenilt. 66. Geenide aheldus Mida kaugemal on kaks tunnust kromosoomis, seda suurema tõenöosusega tuleb nende vahele krossingoveri (ristsiirde) koht. 67. Mis on cM (centi morgan) Kahe tunnuse kaugust kromosoomis mõõdetakse (centi morganites) morganiidides. 1. Geneetiline identifitseerimine a. Genotüpiseerimise meetodid Genotüpiseerimine - geneetiliste andmete kogumine. Elekrtofrees - 1955. aastal võeti kasutusele valkude elektroforees, tehnika, mis võimaldab eraldada proteiine nende erineva liikuvuse järgi elektriväljas. Polümorfism – mitmekujulisus, mitmel kujul nt. mingi valk esineb. Polümorfism on mingi geeni mitme alleeli samaaegne esinemine populatsioonis. Lookus – geeni asukoht kromosoomis
Kromatiidid jäävad kokku ja paarduvad. Tuuma ja raku jagunemist ei järgne. Tihedalt kokku pakitud kromomeersete alade reastumisel üksteise kõrvale moodustuvad tumedad vöödid. Kromoosomikaardid Geneetilised kromosoomikaardid: antud kaart kujutab endast aheldatud geenide vastastikust paiknemist piki kromosoomi. Geenide suhtelist kaugust üksteisest arvutatakse rekombinatsioonide sageduse kaudu ja väljendatakse sentimorganites ehk morganiidides. Mida kaugemal asuvad geenid üksteisest, seda suurem on nendevahelise ristsiirde tõenäosus. 1 cM (sentimorgan) on suhtelin kaugus kahe geeni vahel, mille rekombinatsioonisagedus ristsiirdel on 1 %. Rekombinatsioonisagedus ei ole stabiilne suurus, see varieerub ka sama organismi erinevate kromosoomide puhul. Füüsilised kromosoomikaardid: jagunevad molekulaargeneetilisteks ja tsütogeneetilisteks.
rakkude hübridiseerumise abil (hiir + inimene).Hübriidi rakud kasvatatakse HAT söötmel, toimub HPRT+ ja TK+ rakkude selektsioon. Pärast inimese kromosoomide kadumisest on võimalik selgeks teha kus kohas asuvad TK+ ja HPRT+ geenid. Geneetilist kromosoomikaarti - koostatakse iga homoloogiliste kromosoomide paari jaoks. Aheldusgruppe nummerdatakse järjestikku, nende avaldumise kohaselt. Peale grupi numbri tähistatakse tsentromeeri asukoht ning mutantsete geenide nimetusi, nende vahemaad morganiidides ühest kromosoomi lopust, mida vaadeldakse null punktina. 70. Geenide geneetiline ja füüsiline kaugus. Hiid- e. polüteensed kromosoomid. Enamasti toimub pikemate kromosoomide vahel rohkem ristsiirdeid kui lühemate vahel. Seega ei vasta kaugused geneetilisel kaardil täpselt kaugustele kromosoomi füüsilisel kaardil. Rekombinantide analüüs võimaldab määrata geenide järjekorda kromosoomis, kuid mitte füüsilisi kaugusi. Piirkonnad,
tsütogeneetilised või molekulaarsed märgised, nende järjestus ja vahekaugused. Kromosoomikaardid võib jagada kahte suurde gruppi: geneetilised ja füüsilised. · Geneetiline kaart (genetic map) koostatakse geneetilise analüüsi põhjal; see kujutab aheldunud geenide paiknemist kromosoomis üksteise suhtes. Geenidevahe suhtelist pikkust mõõdetakse rekombinatsioonisageduse kaudu ja väljendatakse sentimorganites (cM) e. morganiidides. 1 cM on distants geenide vahel, mille rekombinatsioonisagedus on 1%. Rekombinatsioonisagedus erinevate liikide genoomides ja ka erinevates kromosoomides erineb. Nii näiteks näitab rekombinatsioonisagedus 1% pärmil, et vastavate geenide vaheline kaugus on umbes 3103 bp e. 3 kb. Inimesel on aga rekombinatsioonisagedus 1% nende geenide vahel, mille kaugus on 106 bp e. 1 Mb.
annaabi.ee 
