Allomorfide ja nende morfofonoloogiliste variatsioonide teise liigi määravad ümbritsevate lõppude ja/või tüvede grammatilised (mitte üksnes fonoloogilised) omadused. Seda variatsiooni nimetatakse grammatiliselt tingitud variatsiooniks. Distributsioonipiirangud on oma olemuselt tõesti grammatilised, mitte fonoloogilised. Morfoloogiliselt tingitud häälikuvariatsioone kirjeldatakse morfofoneemide kaudu, mis esindab omavahel variatsioonisuhtes olevaid foneeme. Morfofonoloogilised realisatsioonireeglid kirjeldavad, missugustel tingimustel ja mis kujul morfofoneemid realiseeruvad. Esinemisümbruse tingimusi kirjeldades on võimalik viidata fonoloogilistele, morfoloogilistele ja süntaktilistele omadustele. Morfofoneemid vastavad abstraktsusastmelt arhifoneemidele, kuigi neil ei ole keele fonoloogias niisama loomulikku tagapõhja kui arhifoneemidel. Morfofoneemide ja arhifoneemide vahel ei ole seega radikaalset erinevust
Fonoloogiliselt tingitud varieerumine – morfeemi allomorfi häälikuvariatsioon mille määravad fonoloogilised tegurid s.o häälikuümbrus – automaatne varieerumine Grammatiliselt tingitud variatsioon – allomorfide ja nende morfofonoloogiliste variatsioonide teise liigi määravad ümbritsevate lõppude ja/või tüvede grammatilised omadused. Morfofoneem – esindab omavahel variatsioonisuhtes olevaid foneeme Morfofonoloogilised realisatsioonireeglid – kirjeldavad missugustel tingimustel ja mis kujul morfofoneemid realiseeruvad Leksikaalselt määratud allomorfid – allomorf esineb vaid koos kindla lekseemiga. Supletiivsus – semantiliselt kokku kuuluvad ja täiendava jaotumise vahekorras olevad morfid on oma fonoloogiliselt ja ortograafiliselt koostiselt täiesti erinevad. Supletiivsussuhted: nt verbi MINEMA tüved Morfoloogiline tunnus – kategooria nimetuse kasutamine
Morfofonoloogiline varieerumine - morfeemide allomorfide häälikuvarieerumine. Kaks peamist variatsiooni liiki: Fonoloogiliselt tingitud varieerumine - fonoloogiliselt tingitud variatsioon on morfeemi allomorfide häälikuvariatsioon, mille määravad fonoloogilised tegurid (häälikuümbrus) Grammatiliselt tingitud varieerumine - määravad ümbritsevate lõppude ja/või tüvede grammatilised omadused Morfofonoloogilised realisatsioonireeglid - kirjeldavad, missugustel tingimustel ja mis kujul morfofoneemid raliseeruvad. Supletiivsus (morfide liigituse erijuhtum) - semantiliselt kokku kuuluvad ja täiendava jaotumise vahekorras olevad morfid on oma fonoloogiliselt ja ortograafiliselt koostiselt täiesti erinevad. Protsessimorfoloogia e IP-morfoloogia - morfoloogia meetod, milles teatud allomorfid tuletatakse abstraktsemaist representatsioonidest või teistest allomorfidest.
nooremale eale vastava lausestruktuuri kasutamises (Bishop, 2004). Mitmed uurijad too- vad välja (Kornev, 2006; Pardik, 2006) motoorsele alaaliale spetsiifilised morfo- loogiavead, milleks on käändelõppude asendused, kus ühe käände lõpu asemel kasutab laps teise käände lõppu (nt aiana pro aiani), ning sõnade kasutamise algvormis (nt tigu pro teo, õis pro õit). Eesti keele spetsiifikast tulenevad morfofonoloogilised vead, mis avalduvad morfeemivariandi vales valikus või moonutamises (nt lindi pro linde, siilisel pro siilidel, sigad pro sead) (Padrik 2006). Sülla (2011) leidis oma töös, et alaaliaga lastele valmistab sarnaselt eakohase arenguga lastega kõige rohkem raskusi väikese kasutussagedusega oleva ja rohkete lõpuvariantidega mitmuse osastava käände vormide kasutamine. Lisaks on SKAP lastele eakohase arenguga lastega võrreldes raskem rajava käände vormi kasutamine.
annaabi.ee 
