). Moreense pinnakattega läänepiir Ugandi lavamaaga asub umbes 40 (42) m. kõrgusel. Piir pöördub itta Kaisa küla kohal ning seejärel kaardub Mooste ja Meelva raba umber kuni Võhandu jõeni, kust läheb Räpinast kaarega ümber. Lääne poolt möödub Värskast ja ida poolt Mustoja mõhnastikust (Arold, 2005). Paetasandiku, meretasandiku, voorestiku, moreenküngastiku, oosistiku, luitestiku, mõhnastiku ja moreenkattega mõhnastiku levimusalasid Peipsi madalikul ei ole. Moreentasandiku levimusala on 3%, murrutatud moreentasandiku levimusala on 26,9%. Jääjärve- ja järvetasandiku levimusala on 23,2%, jääjõetasandiku levimusala on 0,3%, jõetasandiku levimusala on 1%. Tehnogeense tasandiku levimusala on 0,4%, orustiku levimusala on 0,8% ja rannavallistiku levimusala on 1,6%. Märgi mineraalmaid rajoonis on 30,7% (Arold, 2001). Maastiku eripäraks võiks veel ära tuua Peipsi järve üleujutuste mõju maastiku arengule ning madaliku asend kahe
tehisjärvi umbes kakssada. Lisaks on Eestis veel ligikaudu 20 000 rabalaugast. Kuna järved on aja jooksul kadunud nii maaparanduse, kinnikasvamise kui ka tammide purunemise tõttu, siis nende arv pole püsiv. Uued järved saavad tekkida mere taandumisel, liiva-, savi-, pae-, turba- ja põlevkivikarjääride, samuti veehoidlate rajamisel. Järved on enamasti mandrijäätekkelised, nende hulka kuuluvad künkliku moreentasandiku liigestunud kaldjoontega saarterohked järved, piklikud voorejärved, vallseljakute ja otsamoreenidega glastiokarstilised järved ning paljud orujärved. Jäänuk- ehk reliktjärved on kloriididerikka veega, mida leidub samuti rohkesti. Need on tekkinud või tekivad neotektooniliselt tõusval mererannal ja kannavad enamasti lahe, laisi või mere nime, näiteks Mullutu-Suurlaht, Linnulaht, Veskilais ja Sutlepa meri. Laugastikke ja laugasjärvi leiame rabadest
jääpaisjärve tasandikud ja märgalad. Põhjast lõunasse läbib valda lammoruga Pedja jõgi, mida selle alamjooksul ümbritsevad ulatuslikud sood. Valla lõunaosa (eriti edelaosa) jääb loodusliku ning väheasustatud Võrtsjärve nõo soorikkasse piirkonda. Valla piiridesse jääb valdav osa Põltsamaa-Umbusi soostikust (kogupindala 8970 ha). Valla kesk- ja põhjaosa jääb Kesk-Eesti tasandiku piiresse. Puurmani vald jääb Põltsamaa ümbruse nõrgalt voorestatud lainja moreentasandiku piirkonda. See on tihedasti asustatud põllustatud ala, mille ääreosa madaldub Põltsamaa-Umbusi soostiku suunas ning asendub Pedja jõe piirkonnas puisniitude ja metsadega. Aluspõhi ja pinnamood: Puurmani valla loodustingimused sõltuvad kõige rohkem aluspõhja ja pinnaehituse erinevustest.Kõrgemate ja madalamate kohtade vaheldumine on tingitud aluspõhja pealispinna ebatasasusest, mitte kuigi palju pinnakatte paksuse muutusest. Pinnakattesetted on valdavalt kujunenud aluspõhja
pinnavormid. * Kulutusnõod on enam-vähem ovaalse (pikliku) kujuga, suletud negatiivsed pinnavormid, mida jää oma liikumisel süvendas ja silus. * Kulutusvagumused on pikemad ja kitsamad, avatud negatiivsed pinnavormid. Ka need on jää poolt kulutatud ja silutud. Mandrijää kuhjevormid - moodustuvad jääst väljasulava moreeni arvelt, kusjuures materjal jääb tekkekohale. a) moreentasandikud tasandikud, mille pinnakatteks on moreen, mis paljandub otse maapinnal. Moreentasandiku pind ei ole tavaliselt ideaalselt sile vaid on liigestatud (lainjas). - orustatud moreentasandikud (n Tartu ümbrus kuni Põlvani). - lainjad moreentasandikust (positiivsed ja negatiivsed vormid moreentasandikul ei oma orientatsiooni ja paiknevad korrapäratult) - künklikud moreentasandikud - need on tasandikud, milled pinnal kõrgub hajusalt v rühmiti selgeilmelisi künkaid ja kühme. b) otsamoreenid - positiivsed pinnavormid, mis koosnevad moreenist ja markeerivad kunagist
annaabi.ee 
