inimese iseloom areneb välja ja juurdub esimese viie eluaasta jooksul ning hiljem on ainult võimalik õppida neid omadusi eirama või võimendama. Laps ei saa olla vastutav oma iseloomu eest, kuna seda mõjutavad nii paljud tegurid nagu vanemad, sugulased, lasteaed, sõbrad jne. Võin oma kogemusest öelda, et on võimalik õppida julgem või tänulikum olema. Voorused ja pahed on küll õpitavad, kuid siiski üldiselt lähtutakse moraalireeglitest ja südametunnistused nende kasutamisel. Analüüsides enda tegusi ja otsusi sain aru, et lähtun peamiselt kohuse- eetika ja tagajärje-eetikast. Teooriatest lähtumine sõltub olukorrast, mis sellel hetkel vajab lahendamist. Peamiselt kasutan kohuse-eetikat kuna leian, et on lihtsam järgida moraalireegleid, kui lähtuda oma voorustest ning samuti ei ole võimalik kõiki reaalseid tagajärgi ette ennustada. Moraalireeglid on kõigile universaalsed ja üheselt mõistetavad, mis teeb
vähemaks. Moraalireeglid on justkui ühiskonna ehitusraamistik. Kui me selle ära lõhume, kukub kogu ehitus kokku, mille tagajärjel ei saa me kedagi usaldada. Igaüks hakkab ise otsustama, mis on temale kasulik ning teistest enam ei hoolita. Kuid siiski tekib küsimus, et miks on üldse moraali vaja ning mis on selle eesmärk. Esimene moraali otstarve on hoida ühiskonda koos lagunemast. Oleks väga õudne, kui igaüks või peaaegu igaüks teeks seda, mida heaks arvab, moraalireeglitest hoolimata. Loius P. Porjman on oma raamatus „Eetika. Õiget ja väära avastamas“ öelnud järgnevalt: „Meil on vaja moraalireegleid, mis juhiksid meie tegusid nii ,et meie tee muutuks valgemaks, et saaks ära hoida ja vähendada kannatust, parandada inimeste heaolu, lahendada huvikonflikte selgelt õiglaste reeglite alusel ning omistada tegude eest vastutust, nii et saame inimesi kiita, laita, tasustada ja karistada vastavalt sellele, kuidas nende teod peegeldavad moraaliprintsiipe.“
- Võimetus väljendada teiste suhtes sooje tundeid kui ka viha - Pole lähedasi sõpru ega soovi suhete loomiseks - Eelistab üksi olla ja üksi tegutseda - Tundetus sotsiaalsete normide ja tavade suhtes 20. Düssotsiaalse isiksusehäire diagnoosimise kriteeriumid - Hoolimatus teiste suhtes - Võimetus luua püsisuhteid - Võimetus tunda süüd ja õppida karistusest - Ei pea kinni normidest ja moraalireeglitest - Kalduvus teisi süüdistada - Kaasnev joon võib olla püsiv ärrituvus 21. Ebastabiilse isiksusehäire diagnoosimise kriteeriumid - Enesekontrolli puudus - Kalduvus käituda impulsiivselt, arvestamata tagajärgi - Kõikuv meeleolu - Puudub ettemõtlemisvõime - Tugevad vihapursked võivad viia agressiivsuseni Impulsiivset tüüpi ebastabiilne isiksus - Kõikuv meeleolu
küsimusi ja suhteliselt vähe vastuseid. Ka mina huvitun nendest küsimusest, seetõttu valisingi selle teema. Esiteks oleks eesmärk mõista, milleks on inimestele usku vaja. Miks inimesed usuvad kedagi, kes ei ole viie meelega tajutav- Jumalat. Mõned usuvad rohkem, kuid teised vähem.. Miks luuakse reegleid- näiteks paastumise ja palvetamise kohustus kindlatel aegadel, ohverdused Jumalale, pühakirja tundmine, teistsugustest moraalireeglitest kinni pidamine ja seda kõike selleks, et olla kellegi väidetava meelejärgi. Pealegi ei ole nende täitmine väga lihtne. Kuidas usk mõjutab inimesi nii võimsalt, et on peetud sõdu, peetakse praegu ja usun, et ka tulevikus.. Miks tekib usuline kriis? Tahaks mõista, kas nendel inimestel, kes usuvad on elus rohkem, kui neil, kes ei ole usklikud ja vastupidi.. Kui neile küsimustele oleks vastus, siis ilmselt oleks maailmas nii mõndagi teisiti.
annaabi.ee 
