üks tava ja moraal (kõlblus). Ühiskond ootab inimestelt tava- ja kõlblusnormidest kinnipidamist. Tava või moraali (kõlbluse) vastu eksija peab arvestama ühiskonna negatiivse reaktsiooniga, mis eksija suhtes võib olla vähem või rohkem kahjulik. Kuid käitumistavade ja kõlblus- ehk moraalinormide taga ei ole sellist sundi, mis tagaks tava- ja kõlblusnormide rakendumise. (Välja arvatud juhud, kui kõlblus- või tavanorm on ühtlasi õigusnorm.) Seega on tava- ja kõlblus- ehk moraalikorra kindlus otseselt sõltuv inimeste sisemisest valmisolekust teatud viisil käituda. Põhimõtteliselt otsustab igaüks ikkagi ise, kuidas käituda. Kes eksib kõlbluse ehk moraali või tava vastu, peab arvestama ühiskonna võimaliku negatiivse reaktsiooniga, mis eksija suhtes võib olla vähem või rohkem kahjulik. Käitumistavade taga ei seisa arvestatavaid võimuvahendeid (sundi), mis nende tavade piiramatu realiseerumise kindlustaks. Kõlbluse (moraali) ja tavakorra kindlus sõltub ikka
Struktuur. Iga süsteem on liigendatud, tal on oma struktuur, mis rajaneb süsteemi moodustavatel elementidel. Organiseeritus. See eeldab teatavat arengut ja kvalitatiivsed muudatusi. Mida organiseeritum on süsteem, seda vähem saab seda väljastpoolt mõjutada. Üldist käitumisreeglit tuleb mõista kui normi. On palju inimestevahelisi suhteid, mida reguleerivad tavanormid. Nii tava korra, korporatsiooni korra, moraalikorra jms alus on sotsiaalsed normid. Õiguskorra normatiivne alus on õigusnormid. Mitte reeglist ei tulene õigus, vaid õigusest peab loodama reeglid. 2. Õigusnormi funktsioon Õigusnormid ei ole vaid olemisnormid, vaid pidamisnormid. Õigusel kui reeglil on õiguses lausevorm – õiguslause, mis on pidamislause. Õigusnorm ei väida millegi olemasolu. See lubab midagi teha; kirjutab midagi ette, tagab või jätab ilma. Õigusnormid on õiguslausetena formuleeritud käitumiseeskirjad
finalismiga ehk siduda matemaatika eesmärgiõpetusega [kas vastab nüüdisaja funktsionalismile?]. L. oli idealist, st ta pidas reaalsust põhiolemuselt vaimseks. [13]Mh leidis L., et Jumalast juhitud looduses kehtib maksimaalse lihtsuse ja täiuslikkuse printsiip (selle näiteks on valguse sirgjooneline levimine), samuti küllaldase aluse ja identsuse printsiibid (tuleb juttu Wolfi juures). Nendest eeldustest lähtuvalt tunnustas L. ka vaimse moraalikorra olemasolu. Selle maailma substantsideks on monaadid, mitterelatsioonilised ehk mittesuhtestatud, sõltumatud mittefüüsikalised üksused (L. ei sallinud atomismi). Monaadid on lihtsad, individuaalsed, tajude ja soovidega vaimuolendid. [14] Maailma fenomenide taga peitub monaadiline aktiivsus. Ka aeg ja ruum pole muud kui monaadidevahelised seosed. Mõistus surub neile peale (omistab?) relatsioonid nagu kausaalsuse (phenomena bene fundata)
üks tava ja moraal (kõlblus). Ühiskond ootab inimestelt tava- ja kõlblusnormidest kinnipidamist. Tava või moraali (kõlbluse) vastu eksija peab arvestama ühiskonna negatiivse reaktsiooniga, mis eksija suhtes võib olla vähem või rohkem kahjulik. Kuid käitumistavade ja kõlblus- ehk moraalinormide taga ei ole sellist sundi, mis tagaks tava- ja kõlblusnormide rakendumise. (Välja arvatud juhud, kui kõlblus- või tavanorm on ühtlasi õigusnorm.) Seega on tava- ja kõlblus- ehk moraalikorra kindlus otseselt sõltuv inimeste sisemisest valmisolekust teatud viisil käituda. Põhimõtteliselt otsustab igaüks ikkagi ise, kuidas käituda. Kes eksib kõlbluse ehk moraali või tava vastu, peab arvestama ühiskonna võimaliku negatiivse reaktsiooniga, mis eksija suhtes võib olla vähem või rohkem kahjulik. Käitumistavade taga ei seisa arvestatavaid võimuvahendeid (sundi), mis nende tavade piiramatu realiseerumise kindlustaks. Kõlbluse (moraali) ja tavakorra kindlus sõltub ikka
annaabi.ee 
