kirjeldan võimutahet kombekohaselt taltsutamatu, vägivaldse ja halastamatuna, ei ole ta heroism mingi mehise militarismi, mingi ebaintelligentse tooruse ülistus. See on koht, kus Nietszchet tavaliselt valesti tõlgendatakse. Nietzsche eesmärk on kirjeldada ideaalset, iseseisvat, sõltumatut, uut loovat inimest. Tema eesmärk on kujutada inimest, kes loob oma elu ilma Jumalata, ilma väljaspoolt antud käskude, korralduste ja moraalikoodeksita. Nietzsche pole ratsionalist ega ka irratsionalist. Mõistatusel on oma koht ühena võimutahte vahenditest. Kuid mõistus ei ole absoluutne piir, millest väljaspool inimeses midagi ei ole. Nietzsche pilkab meelsasti ,,harituid" ja ,,tarku" , osa tema teravaimast rünnakuist suundub ,,objektiivse inime" vastu. Tunne ja mõistus on inemese eri mõõtmed ja mõlema taga on võimutahe. Konkreetsed ja visuaalseid metafoore soosiv Nietzsche räägib meelsasti tugevate
oleks õigem öelda, et ta võib avalduda mitmel erineval moel. Näiteks ei pea võimutahe olema toores füüsiline jõud. Ka filosoofia ja filosofeerimine on võimutahe. Samuti kirjandus. Veel ühes võimutahte omaduseks on see, et ta otsib ise endale vastupanu ja kannatusi, et neid siis ületada ja selles ületamises rahuldust saada. See ongi võimutahte olulisemaid omadusi. Tema eesmärk on kujutada inimest, kes loob oma elu ilma Jumalata, ukna väljaspoolt antud käskude, korralduste ja moraalikoodeksita. Sest kes on kirjelduse objekt? "tõeline filosoof", tõeliselt iseseisev vaim nagu Schopenhauer, kindla pilguga mees ja rüütel, kes julgeb olla see, kes ta on, kes oskab siesta üksi omil jalul ega oota käsutajaid või vihjeid kõrgemalt" Selle on Nietzsche ise läbi proovinud kirjutades oma "Nõnda kõneles Zarathustrat": "hoolimata sellest ja otsekui tõestamaks minu mõtet, et kõik otsustav sünnib "hoolimata sellest", sündis just sel talvel ja just neis ebasoodsates oludes minu
Karl Marxi materialism. Marx annab materialismile uue sisu. Tema tõlgenduse kuulsaim osa on tema materialistlik ajalookäsitlus. Marx kasutab materialismi nagu Thomas Aristotelest- kummalgi juhul i ole filosoofia omaette eesmärk, vaid tee kuhugi edasi. Mõlemad omandavad mingi filosoofilise positsiooni ja mõistelise sõnavara. Marx on omapärane materialist ja kuigi ta annab materialismile uue ühiskondlikmajanduslikult põhjendatud sisu, ei saavuta ta siiski mitte kunagi tõelist filosoofilist sisuliselt selget materialismi käsitlust. Marxi materialism ei kristalliseeru filosoofiliseks tervikuks. Karl Marxi materialistlik ajalookäsitlus. Ta ei arenda materialistlikku ajalookäsitlust süstemaatiliselt. Selle tuum on ühiskondliku evolutsiooni idee. Ta tahab individualiseerida seaduspärasused, mis määravad inimühiskonna arengut. Seletus peab olema naturaalne ja realiteetidele tuginev, peab käsitlema inimest looduliku olendina. Seletus peab olema ...
Oleme iseenda sümbolite vangid. Püüd võimule on universaalne jõud. Nagu näiteks seksuaalsus. Olulised on inimese tungid, mis viivad võimutahteni. Nietzcshe jaoks on Jumal surnud, alles on jäänud üksildane inimene, kes tunnistab vaid elu enda väärtust. Tema eesmärk on kirjeldada ideaalset, iseseisvat, sõltumatut, uut loovat inimest. Tema eesmärk on kujutada inimest, kes loob oma elu ilma Jumalata, ilma väljastpoolt antud käskude, korralduste ja moraalikoodeksita. Kuskil ei ole iseseisvust ja sõltumatust piisavalt. Võimutahe ilmneb jõuna. Ta ei räägi vastutusest. Õnn ja edukus piiravad võimutahet. Tahet peab juhtima ja suunama. Jõud vajab vastukaalu. Võimutahe vajab vastupanu. Valu ja kannatus teenivad võimutahtelist elu. Inimene on tervik ja tervikuna peab teda ka käsitlema. Et inimene saaks öelda jah, peab tal olemas olema võimalus keelduda. Kus on elu seal on vastupanu. Vaimseimad inimesed on tugevaimad. ARISTOTELES
annaabi.ee 
