teoste loomisele, vaid piirdusid kreeklaste matkimisega. Mõnikord võtsid nad mõne kreeka skulptuuri ainult eeskujuks, sageli aga lihtsalt kopeerisid neid. Roomaaegsed koopiad ongi, nagu eespool öeldud põhiliseks allikaks kreeka kunsti tundmaõppimisel. Siiski arendasid roomlased kolmes lõigus hellenistlikke traditsioone tunduval määral edasi, nimelt portreeskulptuuris, ajaloolistel teemadel loodud reljeefkunstis ja monumendiplastikas. Rooma ühiskond hindas kõrgelt riigimehi ja väejuhte ning nende mälestust aitasid jäädvustada portreebüstid. Roomlaste kaine ja asjalik hingelaad ei hoolinud portreeritavate välisest idealiseerimisest, vaid tahtis neid näidata võimalikult sellistena, nagu nad olid. Midagi halba ei leitud ka selles, kui ei varjatud kuulsa isiku füüsilist ebatäiuslikkust. See-eest pöörati rohkem tähelepanu inimese sisemaailma ja iseloomu avamisele.
kreeka meistreid. 21 saj hakkas kujunema uus roomapärane laad. Arhitektuuri arengule said määravaks ehitustehnilised uuendused, eriti lubjamördi laiaulatuslik kasutuselevõtt. Valitsevaks muutusid kaared, võlvid ja kuplid. Roomlaste skulptuurikunstis domineerisid esialgu kreeka meistrid. Sageli kopeeriti neid. Siiski arendasid roomlased kolmes lõigus hellenistlikke traditsioone tunduval määral edasi, nimelt portreeskulptuuris, ajaloolistel teemadel loodud reljeefkunstis ja monumendiplastikas. Portreebüstid. Õitses ka reljeefikunst. Portree ja reljeefkunsti sünteesiks võib pidada rooma monumente. Rooma maalikunsti tunneme eelkõige seinamaalide põhjal. Maalide motiivid on enamasti võetud mütoloogiast või ajaloost. Portreemaal jälgis üldiselt samu põhimõtteid, mis portreeplastika ja püüdis esile tuua inimeste isikupäraseid jooni. Maalikunsti üks osa oli mosaiigikunst. Panteon, Colosseum, keiser Augustuse marmorkuju 8
olid kreeklaste ja etruskide pühakojad. · Kunst Vana-Roomas: skulptuur ja maal Skulptuur Roomlaste skulptuurikunstis domineerisid esialgu kreeklased, roomlased ei usaldanud asuda uute teoste loomisele, vaid matkisid kreeklasi. Roomaaegsed koopiad ongi põhiliseks allikaks kreeka kunsti tundmaõppimisel. Ometigi arendasid roomlased hellenistlikke traditsioone tunduvalt edasi, nimelt portreeskulptuuris, reljeefikunstis ja monumendiplastikas. Roomlaste kaine ja asjalik hingelaad ei hoolinud portreteeritavate välisest idealiseerimisest, rohkem tähelepanu pöörati inimese sisemaailma ja iseloomu avamisele. Peale isikute taheti jäädvustada ka sõjalisi võite, õitses ajaloolistele teemadele pühendatud reljeefikunst. Rooma reljeefidel on kõik proportsioonid loomulikud, väejuhi tähtsust rõhutab ilmekas poos ja reljeefi kompositsioon.
Roomlaste skulptuurikunstis domineerisid esialgu kreeka meistrid. Kreeka kunsti hiilgus pidurdas Rooma kunsnikke, nad ei usaldanud asuda uute, orignaalsete teoste loomisele vaid piirdusid kreeklaste matkimisega. Mõnikord võtsid nad mõne kreeka skulptuuri ainult eeskujuks, sageli ag lihtsalt kopeerisid neid. Siiski arendasid roomlased kolmes lõigus hellenistlikke traditsioone tunduval määral edasi, nimelt portreeskulptuuris, ajaloolistel teemadel loodud monumendiplastikas ja relfeefinkunstis. Rooma ühiskond hindas kõrgelt riigimehi ja väejuhte neid jäädvustati portreedega. Roomlaste kaine ja asjalik hingelaad ei hoolinud portreeritavate välisest idealiseerimisest vaid tahtis neid näha võimalikult sellistena nagu nad olid. Pöörati rohkem tähelepanu inimese sisemaailma ja iseloomu avamisele. Peale iskute taheti jäädvustada ka riigi elus toimunud tähtsaid sündmusi, eriti sõjalisi võite ja õitses ajaloolisele teemale pühendatu reljeefikunst
annaabi.ee 
