Julio de Parc, Frank Malina, Nam June Paik. Tsivilisatsiooniproduktide kasutamine kunstiainena, häppeningid, popkunsti põhimõtted rakendatud kuumemalt, moesolevate poliitiliste meeleolud väljendamine, Mel Ramos, Öyvind Fahlström, Wolf Vostell, päevakajalisus. Hüperrealism: popkunsti edasiarendus, popi pöördumine banaalse
POSTPOP JA HÜPERREALISM Popkunsti klassikute ,,jahedus" ei sobinud enam hästi kümnendivahetuse atmosfääri. See-eest levis nii USA-s kui Euroopas massiline järelvägi, kes olid omaks võtnud tsivilisatsiooniproduktide kasutamise kunstiainena, samuti häppeningide idee, assamblaazitehnika, fotomontaazi ja selle ülekandmise lõuendile ning muud popkunsti põhimõtted, kuid rakendasid neid ,,kuumemalt", näiteks reklaamiparoodiaga segatud erootika teenistusse, kuid hoopis sagedamini moesolevate poliitiliste meeleolude väljendamiseks. Harrastati plakatlikke, otseütleva poliitilise sõnumiga teoseid, aga tihti ka poliitikat segamini absurdse või satiirilise naljaga. Selline kunst tahtis olla päevakajaline ja sageli ainult selleks ta jäigi. Seda tüüpi postpopi esindajad on vähesed säilitanud mingi tähtsuse kunstiajaloo jaoks. Mõned huvitavamad kunstnikud on näiteks MEL RAMOS (s.1935), ÖYVIND FAHLSTRÖM (1928-1977), WOLF VOSTELL (s. 1932)jne. MICHELANGELO PISTOLETTO (s
Popkunsti klassikute ,,jahedus" ei sobinud enam hästi kümnendivahetuse atmosfääri. See- eest levis nii USA-s kui Euroopas massiline järelvägi, kes olid omaks võtnud tsivilisatsiooniproduktide kasutamise kunstiainena, samuti häppeningide idee, assamblaazitehnika, fotomontaazi ja selle ülekandmise lõuendile ning muud popkunsti põhimõtted, kuid rakendasid neid ,,kuumemalt", näiteks reklaamiparoodiaga segatud erootika teenistusse, kuid hoopis sagedamini moesolevate poliitiliste meeleolude väljendamiseks. Harrastati plakatlikke, otseütleva poliitilise sõnumiga teoseid, aga tihti ka poliitikat segamini absurdse või satiirilise naljaga. Selline kunst tahtis olla päevakajaline ja sageli ainult selleks ta jäigi. Seda tüüpi postpopi esindajad on vähesed säilitanud mingi tähtsuse kunstiajaloo jaoks. Mõned huvitavamad kunstnikud on näiteks MEL RAMOS (s.1935), ÖYVIND FAHLSTRÖM (1928-1977), WOLF VOSTELL (s. 1932)jne. MICHELANGELO PISTOLETTO (s
See-eest levis nii USA-s kui Euroopas massiline järelvägi, kes olid omaks võtnud tsivilisatsiooniproduktide kasutamise kunstiainena, samuti häppeningide idee, assamblaazitehnika, fotomontaazi ja selle ülekandmise lõuendile ning muud popkunsti põhimõtted, kuid rakendasid neid ,,kuumemalt", näiteks reklaamiparoodiaga segatud erootika teenistusse, kuid hoopis sagedamini moesolevate poliitiliste meeleolude väljendamiseks. Harrastati plakatlikke, otseütleva poliitilise sõnumiga teoseid, aga tihti ka poliitikat segamini absurdse või satiirilise naljaga. Selline kunst tahtis olla päevakajaline ja sageli ainult selleks ta jäigi. Seda tüüpi postpopi esindajad on vähesed säilitanud mingi tähtsuse kunstiajaloo jaoks. Mõned huvitavamad kunstnikud on näiteks MEL RAMOS (s.1935), ÖYVIND FAHLSTRÖM (1928-1977), WOLF VOSTELL (s. 1932)jne. MICHELANGELO PISTOLETTO (s
annaabi.ee 
